Viljakus ja rasedus

5.1 Viljakus

 

Viljakus

Viljakus tähendab  naise puhul võimet rasestuda ja rasedust kanda ning mehe puhul võimet naist viljastada. See võime on inimestel suguküpses eas. Viljakus on seotud võimalusega saada järglasi ning seda mõjutavad paljud erinevad tegurid nagu vanus, pärilikkus, tervislik seisund, elustiil, alkohol, tubakas ja veel palju muud faktorid.

Bioloogilises mõttes on parim aeg lapsi saada kahekümnendates eluaastates, kuid tänapäeval lükkavad naised laste saamist üha edasi, keskendudes õpingutele ja karjäärile. Vanus on naise viljakuse seisukohalt väga oluline, kuna alates kolmekümnendate aastate teisest poolest hakkab munarakkude kvaliteet ja rasestumise tõenäosus kiiresti langema. Võib tunduda, et kunagi pole lapse saamiseks niiöelda “õige aeg” sest  alati on kas kool pooleli, just saadud huvitav töö või ees ootamas tore reis. Täiskasvanud inimesel ei ole vaja lapse saamist kuhugi kaugele määramatusse tulevikku lükata. See on imeline rännak ja lapsevanemana oled sa valmis nii mõnestki plaanist loobuma või kohandama oma elu nii, et sinna mahuvad nii lapsed kui sinu muud unistused ja eneseteostused. Lapse saamine on kooskasvamine uue elusolendiga, kellele oled sina andnud elu või pigem uue eluga, kelle eest hoolitsemise võimalus on usaldatud sulle.

5.2 Rasedaks jäämine

  Rasedaks jäämine Loomulikul teel rasestumine on kõige tavapärasem rasestumis viis, millele eelneb vaginaalne suguühe. Selle käigus satuvad mehe seemnerakud ehk spermatosoidid naise tuppe. Kui on tagatud soodsad tingimused, liiguvad spermatosoidid sealt edasi naise emakasse ning munajuhadesse, kus toimub küpse munaraku ning seemneraku ühinemine ehk viljastumine. Seemnerakud võivad naise kehas elus püsida orienteeruvalt 3- 5 päeva. Seemnerakud on ainsad inimese rakud, mis suudavad tänu oma pikale viburile ujuda.  Spermatosoidid tekivad mehe munandites sugurakkude pooldumise, meioosi teel. Kõigest ühe seemnepurske tagajärjel väljub mehe kehast tavaliselt umbes 100 – 300 miljonit spermatosoidi. Seemnerakkude vahel toimub ülitihe konkurents ning munarakuni jõuab vaid kõige parem. Munarakud ehk emassugurakud tekivad naise munasarjades. Seemnerakuga ühinedes toimub munaraku viljastumine ning naise emakas hakkab arenema loode. Ovulatsiooni perioodil liiguvad narmad, mis asuvad munajuha lõpus, üle munasarja, et haarata endaga kaasa vallandunud munarakk. Viljastumine leiab aset munajuhas, kus spermatosoid ja munarakk kohtuvad. Selleks, et kohtumine võimalikuks saaks, peavad seemnerakud ujuma tupe ülaosast läbi emakakaela munajuhani. Kohale jõudnud seemnerakud ujuvad munaraku suunas ning iga seemnerakk püüab munarakku viljastada. Seemnerakk tungib ensüümide abil läbi munaraku väliskihi, et munarakuga ühineda. Et seda saavutada, peab seemnerakk mõjutama ühte ensüümiretseptorit munaraku pinnal, see võtab aega umbes 20 minutit. Kui munarakk ning seemnerakk on ühinenud, siis munaraku rakumembraan muutub nii, et teise seemnerakuga ei saa enam ühineda.Raseduse esimene staadium tähendab, et munaraku ja seemneraku tuumad on liitunud ning selle protsessi tulemusena on moodustunud loote ehk tulevase lapse esimene rakk. Mõnel erijuhul jaguneb viljastatud munarakk kaheks, mille tulemusena hakkavad arenema ühemunakaksikud. Teine võimalus on, et just sel korral, kui toimus viljastumine, vabanes naisel ühe munaraku asemel kaks, mis mõlemad viljastatakse, selle tulemusena hakkavad arenema erimunakaksikud. On olemas ka alternatiivseid viljastamismeetodeid, mida kasutatakse näiteks naise viljatuse korral või üksikute naiste ning lesbiliste paaride puhul. Sellisteks meetoditeks on  näiteks tehisseemendus (IUI) ja kehaväline viljastamine ( IVF). allikas:
  Rasedaks jäämine Loomulikul teel rasestumine on kõige tavapärasem rasestumis viis, millele eelneb vaginaalne suguühe. Selle käigus satuvad mehe seemnerakud ehk spermatosoidid naise tuppe. Kui on tagatud soodsad tingimused, liiguvad spermatosoidid sealt edasi naise emakasse ning munajuhadesse, kus toimub küpse munaraku ning seemneraku ühinemine ehk viljastumine. Seemnerakud võivad naise kehas elus püsida orienteeruvalt 3- 5 päeva. Seemnerakud on ainsad inimese rakud, mis suudavad tänu oma pikale viburile ujuda.  Spermatosoidid tekivad mehe munandites sugurakkude pooldumise, meioosi teel. Kõigest ühe seemnepurske tagajärjel väljub mehe kehast tavaliselt umbes 100 – 300 miljonit spermatosoidi. Seemnerakkude vahel toimub ülitihe konkurents ning munarakuni jõuab vaid kõige parem. Munarakud ehk emassugurakud tekivad naise munasarjades. Seemnerakuga ühinedes toimub munaraku viljastumine ning naise emakas hakkab arenema loode. Ovulatsiooni perioodil liiguvad n

Artikli nägemiseks logi sisse

5.3 Kunstlik viljastamine

Kunstlik viljastamine Kunstlik viljastamine kujutab endast meditsiinilisi toiminguid, mida tehakse selleks, et naine saaks rasestuda. Kunstlik viljastamine jaguneb omakorda kaheks – viljastumine võib toimuda nii naise keha sees kui ka kehast väljas. Kehasisene viljastamine on mehe seemneraku kunstlikult sisestamine naise munarakku. Kehaväline viljastamine aga tähendab, et naisele kantakse üle munarakk, mis on juba eelnevalt viljastatud. Kunstliku viljastamise käigus võidakse näiteks viljakusravimitega naisel ovulatsiooni esile kutsuda. Kasutakse kas oma partneri või spermadoonori spermat ning naise enda või doonori munarakku. Kui naine soovib rasestuda, aga see ei õnnestu, siis kunstlik viljastamine ei ole tavaliselt kõige esimene meetod, mida selles olukorras kasutada. Lapse saamise tõenäosus kunstliku viljastamise korral on keskmiselt 15-20% ühe ravikuuri kohta. Kõige tihedamaks kõrvalmõjuks selle protseduuri tegemisel on kaksikute või isegi kolmikute tulek, see aga suurendab ohtu, et rasedus võib katkeda ning sündides võivad lapsed olla alakaalulised. Teadaolevalt leidis esimene kunstlik viljastamine, doonori spermat kasutades,  aset aastal 1884 Philadelphias. On mitmeid põhjuseid, miks paarid valivad kunstliku viljastamise. Levinuimaks põhjusteks on see, et naise emakakael on armistunud, endometrioosi tagajärjel ummistunud või on emakakaela lima seemnerakkudele läbimiseks liiga paksu konsistentsiga. Põhjuseks on ka see, et naise immuunsüsteem võib tõrjuda partneri seemnerakke. Üha enam ja enam kasutavad kunstlikku viljastamist ka üksikud naised, kes soovivad rasestuda ilma meessoost partnerita, ka samasoolise partneriga suhtes olevad naised, kes soovivad bioloogilist last ning paarid, kus üks partner on transsooline ning pole seetõttu võimeline järglasi saama. Eestis on kunstlik viljastamine lubatud vaid meditsiinilise näidustuse olemasolul. Samuti pole Eestis lubatud kunstlikku viljastamist teha vanematele kui 50-aastastele naistele. Samas ei ole paljudes teistes maailma riikides kunstlikult viljastatava naise vanus piiratud. Ühe ravitsükli käigus on Eestis korraga lubatud emakasse viia kuni kolm viljastatud munarakku. Paljudes riikides ei ole siirdatavate embrüote arv piiratud. Sealt tulevadki meedia vahendusel kuuldud uudised isegi kaheksa ja enama lootega rasedustest. Eestis ei ole ühele patsiendile tehtavate kunstliku viljastamise protseduuride arv seadusega piiratud, kuid paljudes Euroopa riikides on naisel lubatud läbida ainult kaks kunstliku viljastamise katset, mõnes riigis isegi ainult üks. Islamimaades on usulistel põhjustel keelatud üldse doonori seemnerakkude kasutamine naise kunstlikuks viljastamiseks, muude kunstliku viljastamise meetodite kasutamine on lubatud. Kunstliku viljastamise võimalused arenevad üha enam, nii tunnevad noored paarid aina enam survet lapsi saada. Just seetõttu, et moodne meditsiin areneb ning loob üha enam lahendusi loomuliku viljastumisega seotud probleemidele ning näib, nagu suhtutaks lastetustesse sellevõrra negatiivsemalt. Liigne toetumine kunstlikule viljastumisele on põhjus, miks ei leita viljatuse tegelikke põhjusi, nendeks võivad olla näiteks ebatervislikud eluviisid, ebatervislik toitumine või ebaregulaarne menstruaaltsükkel, ei hakata parandama ega välja selgitama loomulike vahenditega. allikas:    
Kunstlik viljastamine Kunstlik viljastamine kujutab endast meditsiinilisi toiminguid, mida tehakse selleks, et naine saaks rasestuda. Kunstlik viljastamine jaguneb omakorda kaheks – viljastumine võib toimuda nii naise keha sees kui ka kehast väljas. Kehasisene viljastamine on mehe seemneraku kunstlikult sisestamine naise munarakku. Kehaväline viljastamine aga tähendab, et naisele kantakse üle munarakk, mis on juba eelnevalt viljastatud. Kunstliku viljastamise käigus võidakse näiteks viljakusravimitega naisel ovulatsiooni esile kutsuda. Kasutakse kas oma partneri või spermadoonori spermat ning naise enda või doonori munarakku. Kui naine soovib rasestuda, aga see ei õnnestu, siis kunstlik viljastamine ei ole tavaliselt kõige esimene meetod, mida selles olukorras kasutada. Lapse saamise tõenäosus kunstliku viljastamise korral on keskmiselt 15-20% ühe ravikuuri kohta. Kõige tihedamaks kõrvalmõjuks selle protseduuri tegemisel on kaksikute või isegi kolmikute tulek,

Artikli nägemiseks logi sisse

5.4 Rasedus

Rasedus on naistel esinev füsioloogiline seisund, mis jääb ajaliselt viljastumise ning sünnituse vahele. Raseduse algpunktiks on eostumine ehk viljastumine, lõpp-punktiks on sünnitus. Rasedus võib ka ise lõppeda iseenesliku abordi ehk raseduse katkemisega. Aborti on võimalik ka kunstlikult esile kutsuda ja seega rasedus katkestada. Sünnituse ning viimase menstruatsiooni esimese päeva vahele jääb umbkaudu 40 nädalat ehk umbes 9 kuud. See jagatakse kolmeks tsükliks, iga tsükli pikkus on vastavalt kolm kuud. Esimesel trimestril on kõige suurem võimalus, et rasedus katkeb iseenesest. Seda võib põhjustada lootes olevad või ema organismis olevad defektid, samuti võivad põhjuseks olla kahjustused mis võisid tekkida peale eostumist. Raseduse esimesteks tunnusmärkideks on enamasti iiveldustunne, tundlikud rinnad ning menstruatsiooni ärajäämine. Mõnel naisel võib menstruatsioon vaatamata rasedusele kesta veel mõned kuud. Kõige lihtsam viis raseduse kindlaks tegemiseks on koduse rasedustesti tegemine. Testi on võimalik osta kõigist apteekidest ning ka suurtematest kauplustest. Oluline on testida esimest, hommikust uriini, sest selles n rasedushormooni tase kõige kõrgem. Tänapäeval on kodus tehtavad rasedustestid üpris usaldusväärsed ning kiired, võimaldades tulemust näidata juba esimesel ärajäänud menstruatsiooni päeval. Vaatamata sellele, et test näitab tulemust juba varajases staadiumis, on harvaks juhuseks see, et test annab vale vastuse. Rasedustesti tulemus on positiivne juhul kui viljastatud munarakk jõuab emakasse ning kinnitub emaka seinale. Peale seda etappi hakkab arenema platsenta, selles tekivad hormoonid, mis imenduvad verre ning seejärel neerude kaudu ka uriini. Kui lisada uriiniproovi hormoonide vastaseid antikehasid, nagu toimub ka rasedustesti tehes, on võimalik kindlaks määrata, kas naine on lapseootel või mitte. Juhul, kui naisel on kahtlus, et ta on vaatamata rasedustesti negatiivsele tulemusele siiski rase, tuleks nädal oodata ning test uuesti teha. Sel viisil tuleks toimida ka siis kui menstruatsioonid on olnud väga ebaregulaarsed. Rasedust saab kontrollida ka günekoloogi juures vaginaalsel läbivaatusel ehk tupe kaudu. Juhul, kui patsient on esimest korda rase, pole arstil sageli võimalik rasedust vaginaalselt kindlaks teha enne raseduse teise kuu lõppu või kolmanda kuu algust.Sel juhul tehakse raseduse kindlaks tegemiseks vereproov. allikas: Vaata ka: Inglisekeelne video rasedaks jäämise, raseduse ja raseduse ärahoidmise kohta: https://www.youtube.com/watch?v=ONzym0s82r8 Eestikeelne kirjalik õppematerjal: https://ekoolikott.ee/material?id=1140 Muutused naise kehas raseduse ajal ja loote areng Aeg Muutus 3. nädal viimase menstruatsiooni alguspäevast On olnud ovulatsioon ning on toimunud viljastumine. Spermatosoid on viljastanud munaraku ja see on liikunud piki munajuha emaka suunas. 4. nädal Embrüo on kinnitunud emaka limaskesta külge. See on umbes millimeetri suurune ning seda toidavad emaka limaskestas olevad veresooned. Hakkab moodustuma platsenta. Hakkavad arenema soolestiku, kopsude ja närvisüsteemi alged. Osa rakke hakkab moodustama nahka, lihaseid ja veresooni. Sa võid tunda end tavapärasemast enam väsinuna ja kannatada peavalude all. 5. nädal   Tekib kahtlus, et oled rase. Menstruatsioon on ära jäänud ning su rinnad on muutunud tundlikuks. Ultrahelis võib olla loode selleks ajaks nähtav. Hakkab moodustuma loote selgroog ning ajul on tekkinud kaks sagarat. Rasedustesti tulemus on tõenäoliselt positiivne. 6. nädal   Hommikul ärgates võid tunda iiveldust. Emakakael on omandanud sinaka värvi. Loote pikkus on 5 millimeetrit. 7. nädal   Võid end vahetevahel tunda väsinuna ja uimasena. Rinnanibude rasunäärmed võivad olla muutunud nähtavaks ja kombates tuntavaks. Välja hakkavad arenema loote käed, jalad ja nägu. 8. nädal   Sul võib olla suurenenud tupevoolus, mis on sellel rasedusperioodil täiesti normaalne. Mõnel naisel võivad olla juba tekkinud tavapärasest erinevad söömisharjumused. Lapsel on moodustunud kõik peamised siseorganid. Süda lööb korrapäraselt. Loode on umbes nelja sentimeetri pikkune. 9. nädal   Tihti ei soovi naised raseduse ajal olla seksuaalvahekorras, kuigi see loodet ei kahjusta. Sinu igemed võivad natuke veritseda ja ka ninaverejooksud võivad olla sagedased Loote sõrmed ja varbad on eristatavad. Pea moodustab peaaegu poole loote suurusest. 10. nädal   Emakas on laienenud apelsinisuuruseks. Rinnad tunduvad raskematena kui kunagi varem. Võrreldes 7. nädalaga on loote kaal kahekordistunud. Kujunema hakkavad loote sõrme- ja varbaküüned. 11. nädal   Kui sul esines iiveldust, siis nüüdsest hakkab see järele andma. Sinu verehulk on suurenenud ja suureneb veelgi kuni lapse sünnini. Loote munandid või munasarjad on moodustunud. Loode suudab avada suud ning keel on täielikult väljaarenenud. Välised suguelundid on näha. 12. nädal   Lootel on juba silmalaud. Loode liigub emakas ringi, ilma et rase seda tunnetaks. Loode kaalub umbes 25 grammi ning tema jala pikkus on üks sentimeeter. Loode võib neelata väikestes kogustes lootevedelikku. 13. nädal Loode on nüüdseks täielikult moodustunud. Tal on olemas kõik luud. 14. nädal   Sa ei ole enam nii väsinud. Võid märgata tumedat joont kõhu keskel, nabast allpool, mis kaob pärast lapse sündi. Emakas on greibisuurune. Lootel on juuksed. Ta liigutab oma pead, käsi ja jalgu. Jalad on kätest pikemad. 15. nädal   Sinu südame maht on suurenenud. Mõned naised täheldavad seda kui südame pekslemist, ent see on ohutu. Riided on jäänud sulle väikeseks. Kui lapsel on tumedate juuste geenid, siis hakkavad need praegu tootma tumedat pigmenti. Laps teeb rinnaga üksikuid hingamisliigutusi. Väikeaju ja selgroog on moodustunud. 16. nädal   Torkiv valu kõhupiirkonnas on märk emakalihaste venimisest. Loode on 16 sentimeetri pikkune ja kaalub umbes 130 grammi. Loote liigutused toimuvad võpatustena. Tal on nii aktiivseid kui ka passiivseid perioode. Pea veresooned on juba nähtavad. Loode saab pead pöörata. Käed ulatuvad kokku. 17. nädal   Võid tunda, et higistad rohkem ning su nina on kinni. Need nähud kaovad pärast sünnitust ja on tingitud keha suurenenud verevarustusest. Loode kaalub nüüd oma platsentast rohkem, kuuleb hääli ja haigutab. 18. nädal   Võid nüüd loote liigutusi tundma hakata, kuid selleks võib veel kuluda mõni nädal. Moodustunud on rasunäärmed, millest eritunud rasu katab loote kaitsva lootevõidega. Loote liigutused on koordineeritumad ja alluvad rohkem tahtele. Loode sirutab ja haarab. 19. nädal   Hingeldad ja higistad kergemini ning võid märgatavalt kaalus juurde võtta. See on tingitud muutustest ainevahetuses ja kilpnäärme aktiviseerunud talitlusest. Lootel on moodustunud igemed püsihammaste jaoks. Loode on võimeline tundma erinevaid maitseid. 20. nädal   Naba võib „välja punnitada”. Loode on 25 sentimeetri pikkune ja kaalub 400 grammi. Loote südamelööke kuuleb stetoskoobi või doppleriga (väike ultraheliaparaat). Loote süda lööb umbes 130 lööki minutis. 21. nädal   Võivad tekkida „kõrvetised”. Loode kaalub umbes 450 grammi ja liigub aktiivselt. Tal on juba kulmud ja ripsmed. 22. nädal   Sinu igemed võivad paistetada. Loode on tõenäoliselt kõige aktiivsem siis, kui sa ise puhkad. Kasvavad esimesed tõelised juuksed. Kaelalülid on selgelt nähtavad. 23. nädal   Umbes sel ajal võivad enim avalduda Braxton Hicksi kokkutõmbed (ebaregulaarsed emaka kokkutõmbed). Loode kaalub umbes 550 grammi. 24. nädal   Emakapõhi on tõusnud. Loode reageerib erinevatele meeleoludele ja võib sündides ära tunda need laulud, mida sa raseduse ajal laulsid. Kui oled tige, siis võid märgata, et loode põtkib solidaarselt kaasa. Loode on umbes 30 sentimeetri pikkune ja kaalub umbes 650 grammi. 25. nädal   Krambid jalgades võivad tekkida sagedamini kui tavaliselt. Urineerimise vajadus sageneb ja uriini kogus on väike. Loote luud hakkavad tugevnema. Loote kopsudes moodustub aine, mis hingama hakkamisel aitab kopsudel avaneda. 26. nädal   Loode teeb regulaarseid hingamisliigutusi, tema nahk muutub vähem läbipaistvaks, silmad reageerivad valgusele. 27. nädal   Loote nahk on kortsuline ja tumepunane, lõug muutub ümaramaks ning jalalaba suurus on umbes kaks sentimeetrit. 28. nädal   Rindadest võib pisut immitseda ternespiima ehk kolostrumit. Kui silitad oma kõhtu, võib loode sellele põtkimisega reageerida. Loode tunnetab väliskeskkonda. Loote kaal on umbes üks kilogramm ja ta on 35 sentimeetri pikkune. 29. nädal   Loode surub soolestikule, ta liigutab ja sirutab. Samuti oskab loode urineerida ning joob umbes 0,5 liitrit lootevedelikku päevas, mis väljub uriinina. Ta kaalub umbes 1,3 kilogrammi ja on 37 sentimeetri pikkune. 30. nädal   Liigutades rindkeret harjutab loode hingamist. Võid tunda Braxton Hicksi kokkutõmbeid. Võid kuulata loote südamelööke, kasutades selleks näiteks tühja majapidamispaberi rulli. Aseta selle üks ots kõrva juurde ja teine vastu kõhtu. Loote kopsud on välja arenenud. 31. nädal Loode kaalub umbes 1,6 kilogrammi ja on 39 sentimeetri pikkune. Enamiku ajast ta magab. 32. nädal   Kui sul tekib nõgusselgsus, on see tingitud sellest, et loode vajutab oma raskusega allapoole. Loode on praegu umbes 40 sentimeetrit pikk ning kaalub umbes 1,8 kilogrammi. Platsenta kaalub umbes 380 grammi. 33. nädal   Nüüd võid aeg-ajalt tunnetada loote jalga või teisi kehaosasid. Loode võib olla võtnud sisse pea alaspidi asendi ja võib aeg-ajalt luksuda. Ta süda lööb umbes 120–160 lööki minutis. 34. nädal   Loote nahk on nüüd roosa. Loode eristab valgust ja pimedust ning kaalub umbes 2,2 kilogrammi 35. nädal   Mõnel rasedal esinevad seljavalud. Liigesed, lihased ja sidemed muutuvad lõdvemaks. Loode kaalub umbes 2,5 kilogrammi. 36. nädal   Loode on täiesti välja arenenud. Ta on umbes 45 sentimeetri pikkune. Pea läbimõõt on umbes üheksa sentimeetrit. 37. nädal   Loote soolestik on täidetud esmasrooja ehk mekooniumiga. Loode kaalub umbes 2,8 kilogrammi ja lootevett on umbes liiter. 38. nädal   Võid tunda loote pead vaagnapõhja vastas ja täheldada, et ta liigutab vähem. Loote kaal suureneb kuni 30 grammi päevas. Loote nahk on roosa. 39. nädal   Emakakael muutub pehmeks. Võid tunda ennast väga raskelt ja sul võib olla keeruline sobivat magamisasendit leida. 28. nädalast alates võtab loode nädalaga kaalus juurde 200–250 grammi. 40. nädal   Sünnitus läheneb. Loote pea pressib pehmenenud emakakaela vastu. Loote kaal on umbes 3,5 kilogrammi, pikkus umbes 53 sentimeetrit. allikas:
Rasedus on naistel esinev füsioloogiline seisund, mis jääb ajaliselt viljastumise ning sünnituse vahele. Raseduse algpunktiks on eostumine ehk viljastumine, lõpp-punktiks on sünnitus. Rasedus võib ka ise lõppeda iseenesliku abordi ehk raseduse katkemisega. Aborti on võimalik ka kunstlikult esile kutsuda ja seega rasedus katkestada. Sünnituse ning viimase menstruatsiooni esimese päeva vahele jääb umbkaudu 40 nädalat ehk umbes 9 kuud. See jagatakse kolmeks tsükliks, iga tsükli pikkus on vastavalt kolm kuud. Esimesel trimestril on kõige suurem võimalus, et rasedus katkeb iseenesest. Seda võib põhjustada lootes olevad või ema organismis olevad defektid, samuti võivad põhjuseks olla kahjustused mis võisid tekkida peale eostumist. Raseduse esimesteks tunnusmärkideks on enamasti iiveldustunne, tundlikud rinnad ning menstruatsiooni ärajäämine. Mõnel naisel võib menstruatsioon vaatamata rasedusele kesta veel mõned kuud. Kõige lihtsam viis raseduse kindlaks tegemi

Artikli nägemiseks logi sisse

5.5 Rasestumisvastased vahendid

 

Rasestumisvastased vahendid

Rasestumisvastased vahendid on vahendid või meetodid, mis hoiavad ära naise rasestumist. Need töötavad erinevatel põhimõtetel. Enamus rasestumisvastaseid vahendeid kaitsevad sind küll soovimatu raseduse eest, kuid mitte sugulistel teel levivate haiguste eest. Sugulisel teel levivate haiguste eest kaitseb sind vaid kondoom ja seda juhul, kui kondoomi kasutatakse õigesti!

Kuigi enamus rasedusvastastest vahenditest, välja arvatud meeste kondoom, on mõeldud kasutamiseks naistele siis ei ole rasedusest hoidumine siiski ainult naise kohustus. Vahekorras osalete te mõlemad, seega on soovimatu raseduse vältimine teie mõlema mure. Vastutustundliku mehena hoolitsed ka sina selle eest, et soovimatut rasedust ei tekiks.

Rasestumisvastaseid vahendeid on kasutatud juba aastakümneid, kuid usaldusväärsemad ja efektiivsemad meetodid jõudsid turule alles 20. sajandi alguses. Mõnes kultuuris on sekkumine loomulikku viljakusse kas eetilistel, usulistel või poliitilistel põhjustel taunitav, mistõttu ei ole rasestumisvastaste vahendite kasutamine seal lubatud või on nende kättesaadavus piiratud.

Ükski rasestumisvastane vahend ei kaitse siiski sind 100% soovimatu raseduse eest. Alati tuleb arvestada väikese riskiga, et valitud meetod sel hetkel ei tööta ja naine võib siiski rasedaks jääda. See risk on küll väga väike, aga sellega tuleb arvestada.  Ainus 100% kindel rasestumisvastane vahend on vaginaalsest vahekorrast hoidumine.

Kõige efektiivsem rasestumisvastane vahend on tingimata steriliseerimine. Selle puhul on tegu aga teisest küljest väga jõulise sekkumisega keha füsioloogiasse. Meestel on eelnevalt mainitud protseduuriks seemnejuhade läbilõikamine ehk meditsiiniliselt öeldes vasektoomia, naiste puhul aga munajuhade sulgemine. Steriliseerimine on ainus meetod, mis ei ole tagasipööratav. Teiste rasestumisvastaste vahendite toime lakkab kas kohe peale kasutamise lõpetamist või mõne aja möödudes.

Tõhususelt järgnevad hormoone sisaldavad tabletid, plaastrid, tuperõngad ja süstid, aga ka loomuliku viljakusteadlikkuse meetodi või viljakusmonitori kasutamine.

Vähem efektiivsed on füüsilised barjäärimeetodid nagu kondoomid, membraanid ja käsnad. Üheks ebaturvalisemaks vahendiks peetakse spermatosoide hävitavat kemikaali, mis viiakse enne vahekorda tuppe kreemi või geelina. Ebatõhus meetod on ka vahekorra katkestamine ehk peenise väljatõmbamine enne tajutava seemnepurske toimumist.

Ainus vahend, mis korrektsel kasutamisel kaitseb nii soovimatu raseduse kui ka sugulisel teel levivate haiguste eest, on kondoom allikas:

Kahte hormooni sisaldavad vahendid

Rasestumisvastased pillid

Pillid ehk kombineeritud rasestumisvastased tabletid sisaldavad endas kahte hormooni, milleks on östrogeen ja progestiin. Rasestumisvastased pillid on 99,7 protsenti usaldusväärsed, see tähendab, et aastas rasestub vaid kolm naist tuhandest. Seega peetakse rasestumisvastaseid pille tõhusaimateks rasedusvastasteks vahenditeks ning neid kasutatakse kõige enam. Need pillid sisaldavad hormoone, mis on väga sarnased munasarjas toodetavatele looduslikele hormoonidele. Pillihormoonid tagavad naise kehas püsiva hormoonitaseme ning sealjuures imiteerivad rasedust. Pillide tõttu “arvab” naise keha, et toimunud on rasestumine, seetõttu pidurdub munasarjade tegevus ning need hakkavad tootma vähem hormoone, selle tagajärjel ei saa naise munarakk küpseks ning pillide tarvitamise perioodil on rasestumine seega välistatud.

Progestiinidest on kõige parem dosiirenoon, see peaks olema oma mõju poolest vägagi sarnane looduslikule progestiinile. Drospirenooni sisaldav tablett on omasuguste hulgas esimene tablett, mille võtmisel ei toimu soolade ja mineraalide peetust organismis ning sealhulgas ka sellega kaasnevat kaalutõusu. See aitab vähendada ka mensturatsioonieelseid turseid, rinnanäärmete pakitsust ja jäsemete ning kogu keha paistetust. On pille, mis reguleerivad rasunäärmete aktiivsust, mis aitab vähendada juuste rasvasust, naha rasvasust ning aitab vabaneda ka vistrikest. Rasedusvastased pillid aitavad vältida ka emakavälist rasedust ja aneemiat ning kõrgema östrogeenisisaldusega pillide kasutamine vähendab emakalimaskesta ja munasarjavähi tekke riski.

 

 

Rasestumisvastane plaaster

Rasestumisvastase plaastri näol on tegu plaastriga, mille mõõdud on umbes 4×5 cm. Plaaster kleebitakse nahale, pannes see kuivale ning puhtale, karvadeta ja vigastusteta kohta. Plaaster tuleks asetada tuharapiirkonda, kõhule, õlavarre välisküljele või seljale rindkere ülaossa. Plaaster kleebitakse igal kasutuskorral erinevasse kohta, seda selleks, et vältida naha võimalikku ärritust. Plaastrist imendub verre igapäev ühesugune annus kahte ka eelnevalt mainitud hormooni, ehk östrogeeni ning progestiini. Plaastri puhul takistavad need hormoonid ovulatsiooni teket. Hormoonid muudavad emakakaela lima tihkemaks, et sperma ei pääseks nii lihtsalt ligi ning hoiavad ära emaka sisemise kihi paksenemise.

Teoreetiliselt on rasedusvastase plaastri tõhusus kuni 99,7 protsenti, praktiliselt on aga plaastri tõhusus esimesel kasutusaastal 92 protsenti, mis tähendab, et aastas rasestub umbes 80 naist tuhandest plaastri kasutajast. Rohkem kui 90 kilo kaaluvate naiste jaoks ei pruugi plaaster nii tõhus olla.

Olulisteks muutusteks plaastri kasutamisel on rindade tundlikkuse tõus, ebaregulaarne määrimine ja veritsus esimeste tsüklite vältel ning ka valulikud menstruatsioonid. Need nähud aga kaovad, kui naine on seda rasestumisvastast meetodit pikemat aega kasutanud. Võimalikud kõrvalnähud on ka sügelus, nahaärritus, vistrikud, ohatised ja mõned allergilised reaktsioonid. Plaastril pole pillidega võrreldes eeliseid, kuid need võivad olla alternatiiviks naistele, kes soovivad katsetada pillide asemel mõnda muud rasestumisvastast vahendit. Plaastrit vahetatakse kolme järgneva nädala jooksul üks kord nädalas ja seejärel tehakse selle kasutamisesse nädalane paus.

 

 

Tuperõngas

Tuperõngas on 54 mm läbimõõduga rõngas, mis viiakse tuppe kolmeks nädalaks, seejärel see eemaldatakse ja tehakse nädalane paus. Tupes olemise ajal imendub verre kahte hormooni, nagu ka eelnevate rasestumisvastaste vahendite puhul. Nendeks on östrogeen ning progestiin. Üldiselt toimub see nagu rasestumisvastased pillid ja plaaster, nimelt kunstlikud hormoonid takistavad ovulatsiooni tekkimist ning emakakaela ja emaka loomulik seisund sellega muutub.  Teoreetiline tõhusus tuperõngal kui rasestumisvastasel vahendil on 99,7 protsenti. Arvuliselt rasestub rõngast kasutades aastas kolm naist tuhandest. Esimesel aastal on praktikas tuperõnga tõhusus aga 92 protsenti, seega rasestub kaheksakümmend naist tuhandest.

Tuperõnga kõrvaltoimed on samasugused nagu rasestumisvastastel pillidel. Lisaks nendele kõrvaltoimetele võib tuperõngas põhjustada vaginiiti, suuremat tupevoolust ja ebamugavustunnet vaginaalse vahekorra vältel, kuna rõngast võivad tunda mõlemad osapooled – nii naine, kui tema partner. Pillidega võrreldes pole tuperõngal eeliseid.

 

Ühte hormooni sisaldavad vahendid

Progestiinipillid

Progestiinipillide puhul on tegemist tablettidega, mis sisaldavad endas vähesel määral progestiini ning neid tuleb võtta iga päev, ilma vahepausideta. Erinevalt kombineeritud pillidest tuleb progestiinipille ehk teisisõnu ka minipille võtta iga päev samal ajal, aja nihe ei tohiks olla rohkem kui kolm tundi. Uuemat tüüpi minipillide puhul on lubatud pilli võtmisega hilineda koguni 12 tundi. Progestiinipillid muudavad emakakaela lima tihkemaks,ning  takistavad nii sperma liikumist ja peatavad ka emaka limaskesta paksenemise. Selle vahendi efektiivsus on 99,7 protsenti, mis tähendab, et aastas rasestub kuni kolm naist tuhandest.

Nende pillide kõrvalmõjuks võib olla ebaregulaarne määrimine ja veritsemine tsükli keskel, vererohke, ebaregulaarne menstruatsioon või selle ärajäämine, akne, kaalutõus ja munasarjatsüstide tekkimise oht. Minipillide tarbimise perioodil rasestudes on emakavälise raseduse võimalus suurem kui tavaliselt. Käesolevat võib kasutada rinnaga toitmise perioodil või alternatiivmeetodina vanematel naistel ja naistel, kellel pole võimalik terviseprobleemide tõttu kombineeritud rasestumisvastaseid pille tarbida.

 

Progestiinisüstid

Progestiinisüstide valimisel tuleb iga kolme kuu järel naise lihastesse süstida suur annus progestiini. Süstid hoiavad tagasi keha loomulikke hormoone ega lase munasarjadel toimida nagu ettenähtud. Progestiinisüstid reguleerivad ka hüpofüüsi ehk ajuripatsit. Need süstid takistavad rasestumist,kuna need hoiavad ära ovulatsiooni, emakakaela lima muutub tihkemaks ja viljastatud munarakk ei saa emaka limaskestale kinnituda. Vahendi efektiivsus on 99,7 protsenti. Kui süstimine ära jätta, taastub naise viljakus mõne aja möödudes. Viimase progestiinisüsti järel on naisel võimalik rasedaks jääda keskmiselt üheksa kuu jooksul.

Süstide kõrvaltoimeteks on : kaalutõus, ebaregulaarne ja prognoosimatu vereeritus, suurenenud või vähenenud veritsus menstruatsiooni ajal või ka menstruatsiooni kadumine.

Progestiinisüstid takistavad östrogeeni teket naise organismis ning süstid ise sisaldavad vaid progestiini. Seetõttu võib östrogeeni vähesus viia pikemas perspektiivis luukoe hõrenemiseni. Östrogeeni vähesusega on seotud haigus nimega osteoporoos. Süstid on kasulikud vaid naistele, kellele muud alternatiivid ei sobi.

 

Implantaat

Implataat on väike plastist silinder, mis sisaldab endas progestiini. See paigaldatakse väikese operatsiooni käigus õlavarre piirkonda, naha alla. Implataadi mõju on umbes kolm aastat. Seda on võimalik eemaldada, millal patsient ise soovib. Selle eemaldamine aga eeldab taas operatsiooni. Korrektsel kasutamisel on selle rasestumisvastase vahendi tõhusus üle 99 protsendi. Implantaadi toimeaineks on kollaskehahormoon etonogestreel, see toimib sarnaselt teiste hormoone sisaldavate vahenditega. Etonogestreel takistab munaraku küpsemist ehk ovulatsiooni ja munaraku vabanemist munasarjast ning muudab emaka limaskesta niivõrd õhukeseks, et viljastunud munarakul pole võimalust sellele kinnituda. Lisaks muudab see emakakaela lima tihkemaks ning seemnerakud ei suuda sealt läbi tungida.

Implantaadi kasutamisel esinevad ka teatavad puudused. Sellel on ettearvamatu mõju naise menstruatsioonitsüklile. Pooltel naisest naistest jääb mensturatsioon üldse ära,  pooltel naistest esineb aga pidev või pikaajaline veritsus ja määrimine.

Kõrvaltoimeteks võib olla akne, iiveldus, peavalu, rindade hellus, tujumuutused, kaalukõikumine ja libiido ehk seksisoovi vähenemine. Esineda võib ka reaktsiooni toimeainele või paigaldamisel kasutatavale tuimestusele.

 

 

Emakasisesed vahendid

Hormoonspiraal

Hormoonspiraal (kõnekeeles lihtsalt spiraal) on hormooni sisaldav emakasisene süsteem, mis hoiab rasestumise ära pikemas ajavahemikus. Eestis on olemas kahte erinevat tüüpi spiraali, need erinevad üksteisest hormoonisisalduse poolest. Esimene neist on hormoonspiraal, mis sisaldab endas 52mg levonorgestreeli, mis takistab rasestumist viis aastat. On olemas ka teine, väiksema hormoonisisaldusega (13,5 mg) spiraal, mis takistab naisel rasestuda kolme aasta vältel. Spiraalist eraldub ühtlase kiirusega ning imeväikestes kogustes naise organismi progestiin levonorgestreel, mis peatab emaka limaskesta paksenemise ning tihendab emakakaelakanali lima. Tänu sellele ei pääse sperma emakasse ning selle tõttu ei toimu viljastumist.

Hormoonspiraal kui rasestumisvastane meetod vähendab oluliselt emakavälise raseduse riski võrreldes naistega, kes ei kasuta üldse rasestumisvastaseid vahendeid. Lisaks sellele väheneb hormoonspiraali kasutades väikese vaagna elundite põletiku risk,  võrreldes vaskspiraali kasutamisega. Emaka limaskest ei tihene hormoonspiraali kasutades üleliia ning see aitab vabaneda menstruatsioonivaludest, lühendab menstruatsiooni pikkust ning menstruatsioon muutub vähem vererohkeks või kaob see üldse.

Peale spiraali paigaldamist naise kehasse, võib esineda rohkem või vähem vereeritust, vähene verisus võib ka pikemalt kesta. Selle toime piirdub üksnes emakaga, spiraali mõju ülejäänud organismile on väga vähene, munasarjade töö pidurdub väga harva. Võimalik, et naine rasestub kohe, kuu peale hormoonspiraali eemaldamist. Spiraal sobib igas vanuses naisele, ent pigem võiks seda kasutada juba varem sünnitanud naised. Kõige paremini sobib see nendele naistele, kes soovivad laste saamise vahele vahesid või kes ei plaani rohkem rasestuda. Spiraali tõhusus on 99,8 protsenti, aasta jooksul rasestub seega vaid kaks naist tuhandest.

See on ainus meetod, mis on võrdselt usaldusväärne kõigi naiste puhul, seda just selle kasutusviisi tõttu. On kindlaks tehtud, et oma toime ning mõju poolest on hormoonspiraal tõhusam ja kasulikum kui seda on vaskspiraal. Võib öelda, et hormoonidega emakasisene vahend on peaaegu ideaalne, sest sellel on hormonaalse rasestumisvastase vahendi ja emakasisese vahendi eelised, samas vältides suuremat osa puudustest.

 

Vaskspiraal

Vaskspiraal on väike plastmassist vahend, mis paigaldatakse emakasse, et vältida rasestumist. On olemas mitmesuguseid vasest emakasiseseid vahendeid, ent kõige levinum nende seast on T-kujuline vahend. Vaskspiraali soovitatakse eelkõige naistele, kes plaanivad pikaajaliselt mitte lapsi saada või neile, kes tervislikel põhjustel hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutada ei saa. Vaskspiraalis on vaskioonid, mis loovad emakas ebasoodsa keskkonna viljastumiseks ega võimalda viljastunud munarakul emakaseinale kinnituda. Lisaks sellele on vaskioonide mõju tõttu spermal raskem liikuda ning jõuda munajuhadesse, kus saaks viljastumine toimuda.

Vasest T-kujulise vahendi efektiivsus on keskmiselt 99,2 kuni 99,4 protsenti, seega aasta jooksul võib rasestuda 6-8  naist tuhandest. Vaskspiraali võib kasutada maksimaalselt viis aastat. Vaskspiraali puhul esineb ka ebamugavust tekitavaid kõrvaltoimeid : võib suureneda vereeritus menstruatsiooni ajal, päevad võivad muutuda pikemaks ja enamus juhtudel ka valulikumaks, on olemas emakavälise raseduse ja emakapõletike oht, esineda võib valusid alakõhus ja ebaregulaarset vereeritust. Mõnikord võib T-kujuline vahend emakast välja libiseda ning naine on kohustatud aeg-ajalt kontrollima, kas niidid on tupes õiges asendis. allikas:

 

Sünteetiliste hormoonide kasutamise vastuolud

Tänapäeva ühiskondlik suhtumine ja meedia loodud kunstlik pilt nõuab naistelt, et nad oleksid alati seksuaalselt saadaval ja nn „sisse lülitatud“. Loomulikku naisekeha kujutatakse sageli kui midagi lekkivat, tundlikku, ettearvamatut ja võimendatud emotsioonidega. Moodsasse ühiskonnakorraldusse sobitub menstruatsioonivaba naisekeha justkui paremini.

„If a woman is irrational, hormonal, instinctual and sensual, you don’t want her running your company, let alone your country” ehk „Kui naine on irratsionaalne, hormoonidest ja instinktidest juhitud ning sensuaalne, siis sa ei soovi, et ta juhiks su ettevõtet, ammugi veel riiki“(tsitaat raamatust „Sweetening the Pill“).

Hormoone sisaldavad vahendid süvendavad ja kinnistavad naiste kahtlusi ja usaldamatust oma keha ja tunnete suhtes. Naisi on õpetatud nägema hormoonpille kui vahendit, mis annab neile oma keha üle kontrolli ning vabastab nad „piinlikest” naiseks olemise muredest, nagu menstruatsioon, pidev hirm rasedaks jäämise ees, PMS ehk premenstruaalne sündroom ja tujumuutused, mis tsükli jooksul aset leiavad. Kontrolli omamine oma keha üle peaks naistele justkui kompenseerima nende vähest kontrolli ühiskonnas laiemalt. Samas ei ole õige vaadelda rasedust ja viljakust haigusena, mis vajab meditsiinilist sekkumist ja kontrolli all hoidmist naise tervise hinnaga.

Hormoone sisaldavad vahendid takistavad naise kehal optimaalselt ja loomulikult toimida. Need suruvad maha naise kehale iseloomulikud emotsionaalsed ja füüsilised ilmingud. Lisaks kaasnevad nende tarvitamisega mitmed tervist kahjustavad kõrvaltoimed ja pikaajalised mõjud.

Järgnevalt on toodud mõned väljavõtted naiste kogemustest pillide kasutamisega
(Viide: „Sweetening the Pill”).

 

Naine 1 „Kümne aasta jooksul, mil ma pille võtsin, olin oma keha tunnetamisest justkui ära lõigatud. Hakkasin isegi kartma seda võimekust, mis mu kehal on. Tundsin, et minu viljakus on midagi, mille vastu pean kogu aeg võitlema. Ma ei usaldanud oma keha, olin selle suhtes kahtlustav ning pidin justkui iga hinna eest erinevad naiseks olemise ilmingud maha suruma. Mul polnud aimugi, kuidas mu keha end tunneb, kui rasedaks jään, või ka siis, kui ma ei jää. Teadsin ainult seda seisundit, mida olin õppinud tundma pillide mõju all olles.” Naine 3 „Lõpetasin pillide võtmise, kuna mul polnud partnerit ning ma lihtsalt ei viitsinud oma retsepti uuendada. Veel samal kuul märkasin, et tunnen end positiivsema ja ärksamana. See muutus oli lausa nii ulatuslik, et seda märkasid ka minu lähedased. Sain lõpuks aru, et see rõõmupuhang, mis ei ole vaibunud kogu nende kolme aasta jooksul, mil ma enam pille ei tarvita, sai alguse just siis, kui ma nende võtmise lõpetasin. Olin olnud enne seda justkui depressioonis, ainult et enne pillidest loobumist ei teadnud ma, et on võimalik ka teisiti elada. Arvasin, et ju ma siis lihtsalt ei ole loomult rõõmsameelne.
Naine 2 „Kõikide nende aastate jooksul ei tundnud ma mingit sidet oma keha, ümbritseva keskkonna ega naiselikkusega. Olin nagu ära lõigatud ja eraldatud. Mul justkui polnudki instinkte, ei füüsilisi ega emotsionaalseid. Kui ma pillide võtmise lõpetasin, tundsin, nagu oleksid tuled jälle põlema läinud. Varsti peale seda hakkasin uuesti kõike tõeliselt tundma ja tunnetama, nii nagu ma polnud juba palju aastaid tundnud.” Arvasin, et ainus tõsiseltvõetav rasestumisvastane vahend on pillid – kas pillid või rasedus. Sellise ettekujutuse olid mulle tekitanud kõik need, kes soovisid, et ma veel rasedaks ei jääks, nii vanemad, arstid kui sõbrad.”

 

Barjäärimeetodid

Kondoom (ehk meeste kondoom)

Vahekorra eelselt paigaldatakse mehe peenisele kondoom, mis ei lase spermal tupe sisse minna ja munarakku viljastada. Kui meeste kondoomi korrektselt kasutada, on rasestumisvastane efektiivsus 98 protsenti ehk aastas rasestub kakskümmend naist tuhandest. On leitud ka, et meeste kondoomi kasutamisega, kui ei kasutata lisaks teisi rasestumisvastaseid meetodeid, jääb aasta jooksul rasedaks viisteist naist sajast ehk üks naine seitsmest.

Kondoom on ainuke rasestumisvastane vahend, mis kaitseb ka sugulisel teel levivate haiguste eest. Seetõttu on kondoom ilmselt üks enim propageeritud ja kasutatav vahend. Samuti on see kõige lihtsamini kättesaadav vahend. Samas tuleb kondoomi puhul pöörata kindlasti tähelepanu selle korrektsele kasutamisele. Kondoom peab olema sobilikes tingimustes hoitud ja selle kasutusaeg ei tohi olla möödunud, see ei tohi olla muljutud ja murtud. Kondoomiga koos ei tohi kasutada õli baasil libisteid (sh kookosõli), kuna see lahustab kondoomi materjali. Samuti võib kondoom üsna hõlpsasti peeniselt maha libiseda või ka puruneda, ilma et sa seda märkaksid.

Kuna kondoomiga tekitatakse füüsiline barjäär kahe keha vahele, siis vähendab kondoom ka mõlema poole tundlikkust ja takistab kehavedelike vahetust. Seega ei saa kondoomi rasestumisvastase vahendina soovitada pikaajalises partnersuhtes olevatele inimestele.

Naiste kondoom

Naiste kondoom on õhuke polüuretaanist valmistatud kotike kahe plastrõngaga. Rõngad võimaldavad naisel kondoomi tuppe asetada. Kondoom asetatakse vahekorra ajaks tuppe. Selle eesmärk on ära hoida sperma sattumise tuppe. 80–90 protsendil juhtudest naine rasedaks ei jää.

Tupes hoiavad kondoomi õigel kohal kaks rõngast, mis asuvad kondoomi kummaski otsas. Rõngas, mis asub kondoomi kinnises otsas, on lahtiselt ning toetub tupes häbemeluu taha. Teine, fikseeritud rõngas, mis asub kondoomi lahtises otsas, jääb tupest välja, tupeava juurde. Naistekondoom on oma omaduste poolest sama tõhus kui seda on meeste kondoom. Naiste kondoomil on ka miinused : kasutamine eeldab harjutamist ja õppimist korrektselt kasutamiseks, ei ole sobilik kasutada esimesel vahekorral, oluline jälgida, et suguti ei satuks tuppe kondoomi kõrvalt, on mitu korda kallim kui meeste kondoom, ei pruugi olla poodides saadaval ning vahekorra ajal võib tekitada iseloomulikku heli.

Kondoom ainus rasestumisvastane vahend, mis kaitseb lisaks rasestumisele ka sugulisel teel levivate haiguste eest.

Vaginaalmeetodid

Spermitsiidid

Spermitsiidtoode saab olla nii geel, kreem, vaht, küünal kui ka kuulike. See viiakse naise tuppe enne vahekorra algust. Neis vahendeis on  aktiivsed keemilised koostisained, mis lõhustavad seemnerakud ning kaitsevad selle tulemusena soovimatu rasestumise eest. Kõrvalmõjudeks võib olla suguelundite ärritus, allergilised reaktsioonid suguelundite piirkonnas ning tihedam kuseteede nakkuste esinemine. Koostisainetel on väga tugev mõju, seetõttu sobivad spermitsiidid vaid naistele, kellel on seksuaalvahekordi harvem või kes ei saa mingil põhjusel ajutiselt teisi rasestumisvastaseid meetodeid kasutada. Spermitsiidtoodete rasestumisvastane tõhusus on üpris madal jäädes 71 ja 82 protsendi vahele. See tähendab, et 29 naisel sajast on võimalus siiski aasta jooksul rasestuda.

Pessaar

Pessaar on kummist, paindliku metallrõngaga, pehme ese, mis asetatakse tupe sisse, kus see katab kogu emakakaela. Pessaarile pannakse veel lisaks spermitsiidid, mis tapavad spermatosoidid enne, kui need saavad emakasse tungida. See kaitseb raseduse eest kahel meetodil – esiteks takistab see füüsiliselt spermatosoidide sisenemist emakasse ning teiseks toimib ka lisatud spermitsiidide keemiline mõju. Koos spermitsiididega on pessaari efektiivsus umbes 80 protsenti. Selle kasutamisel esineb ka teatavaid miinuseid, millele tuleks enne kasutamist tähelepanu pöörata : see on retseptiravim, paigaldada tuleks kuni kolm tundi enne vahekorda, seda peab hoidma paigal 6-8 tundi peale vahekorda (et spermitsiidid saaksid sel ajal sperma hävitada), lisaks pessaarile on vaja ka eraldi spermitsiide, selle kasutamine võib tekitada kusedeede põletikku, löövet, sügelust ja põletustunnet. Oluline on, et meditsiinitöötaja kontrolliks aeg ajalt, kas patsient kasutab õiget suurust, võimalik on ka see, et vahend nihkub vahekorra ajal paigast.

Hädaabi pill ehk SOS-pill

Hädaabipill ehk SOS-pill on kõrge progestiinisisaldusega pill, mida tuleks kasutada vaid erijuhtudel ja hädaolukorras, milleks võib olla näiteks kaitsmata vahekord, purunenud või mahalibisenud kondoom. Oluline on, et naine võtab pilli sisse nii kiiresti kui võimalik, mitte hiljem kui 72 tundi peale vahekorda. SOS-pillid sisaldavad väga suurt annust progestiini, mis pidurdab munaraku väljumist munasarjadest, munaraku viljastumist ning liikumist munajuhades. Kui pill võtta enne, kui täitub 72 tundi soovimatust õnnetusjuhtumist, vähendab pill soovimatu raseduse riski vähemalt 75 protsenti.

Hädaabipilli on sõltuv sellest, kui kiiresti on seda võimalik võtta. Mida kiiremini naine selle peale kaitsmata vahekorda või kondoomi purunemist/mahalibisemist sisse võtab, seda efektiivsem see on ning seda väiksem on rasestumisvõimalus. Kõrge progestiinisisaldus pillides võib põhjustada kõrvaltoimeid, tavapärasemad on iiveldus, oksendamine, depressioon ja muutused menstruaaltsüklis. Hädaabipill kaitseb vaid ühe korra ning seega on oluline tsükli ülejäänud päevade vältel vahekorras olles kasutada muud rasestumisvastast vahendit, näiteks kondoomi. Hädaabipillil on tugev toime ja halb mõju naise kehale, seetõttu võib seda kasutada üksnes erandjuhtudel ja muude võimaluste puudumisel. allikas:

 

5.6 Bioloogilised meetodid raseduse ärahoidmiseks

Bioloogilised meetodid raseduse ärahoidmiseks Seksuaalne talitsetus Idamaade seksuaalteadused nagu tantra ja taoism õpetavad mehi seemnepurset tagasi hoidma. Mehi õpetatakse tõstma oma seksuaalenergiat ülespoole, genitaalide piirkonnast pea piirkonda, ja mitte seda seemnepurskena välja paiskama. Sel viisil kogeb mees sügavamaid multiorgasme ega pea piirduma vaid mahalaadimise tundega, mis kiire purskega kaasneb. See on ühtlasi parim rasestumisvastane meetod, sest kui mees ei ejakuleeri naise sisse, ei saa naine ka rasestuda. Tänapäeva lääne kultuuriruumis on enamus mehi harjunud, et seks võrdub seemnepurskega. Seega nõuab kirjeldatud tehnika tugevat treeningut ja väga head enesedistsipliini, kuid tulemused on pingutust väärt. Seda meetodit võib rasestumisvastase meetodina kasutada ainult siis, kui mehel on täielik kontroll oma seksuaalenergia liikumise ja seemnepurske üle. Seemnerakke võib leiduda ka eelpurskes – see on vedelik, mis võib peenisest enne seemnepurset välja tulla. Seetõttu võib naine rasestuda ka siis, kui peenis enne seemnepurset tupest välja tõmmatakse. Tegelikult eelpurse ise seemnerakke ei sisalda, kuid eelpurskega võidakse seemnejuhadest „välja uhada“ sperma, mis on mehe eelmisest seemnepurskest sinna jäänud. Kusjuures see eelmine seemnepurse võis toimuda ka mitmeid päevi tagasi. Sel viisil võibki juhtuda, et isegi siis, kui mees sel korral ei ejakuleeri, satuvad seemnerakud naise tuppe ja naine rasestub. Tuleb tähele panna, et seksuaalse talitsetuse meetod on kasutatav vaid juhul, kui mees püsivalt ei ejakuleeri. Nii ei jõua sperma üldse mehe seemnejuhadesse ega eelpurskesse ning rasestumine ei ole võimalik. Katkestatud suguühe Kui mees võtab peenise välja ega lase spermat naise tuppe ehk katkestab suguühte, siis on rasestumise tõenäosus väike, kuna ideaaljuhul spermat tuppe ei satu. Klassikaliselt siiski katkestatud suguühet rasestumisvastaseks meetodiks ei peeta, kuna selle usaldusväärsus on väga väike ja veaoht märkimisväärselt suur! Sellele meetodile lootes peab mehel olema väga hea teadlikkus oma kehast ning väga hea kontroll keha ja selle funktsioonide üle. Seemnepurse võib vallanduda ka ootamatult ning mees ei pruugi tajuda, et ta on pursekeni jõudmas. On oht, et mees „upub“ naudingutesse ära ega võta peenist piisavalt kiiresti ja varakult tupest välja. Samuti võib mees suures naudingus tahtejõu kaotada, lihtsalt unustada peenise välja võtta või naudinguhetkel sellest enam mitte hoolida. Kui mees üldiselt regulaarselt ejakuleerib, siis võib eelpurskevedelikuga koos sattuda tuppe ka seemnerakke, mis on jäänud mehe suguorganite kanalitesse eelmistest pursetest (sh masturbeerimisest või “märgadest unenägudest”), sest seemnerakk võib ideaalsetes oludes püsida viljastumisvõimelisena päevi. Kui mees regulaarselt ei ejakuleeri, siis ei pea eelpurske vedeliku poolt “väljapestavate” seemnerakkude pärast muretsema, kuna eelduslikult neid mehe kanalites ei ole. Põhimõtteliselt on selle meetodiga ligilähedane ka eelmises punktis kirjeldatud seksuaalne talitsetus (tantristlik või taoistlik seks), kus mees seemnepurskeni ei jõuagi, kogeb aga seejuures partneriga üheskoos väga sügavaid, kauakestvaid ja multiorgasme. Seega ei saa katkestatud suguühet pidada tavaolukorras piisavalt turvaliseks rasestumisvastaseks meetodiks. Juhul kui seda siiski kasutatakse peab mehel olema väga hea taju ja tugev kontroll oma funktsioonide üle ja naisel suur usaldus mehe vastu ning paar peab olema valmis võtma vastutust võimalike apsakate eest, mis võivad päädid rasedusega. Oma tsükli tundmaõppimine Väga oluline on teada, et menstruatsioon ja ovulatsioon ei pruugi olla omavahel seotud nähtused. Ovulatsioon on aeg, mil naine on võimeline rasestuma. Paljudel naistel algab tõepoolest ovulatsioon menstruatsioonitsükli keskel, kuid on palju naisi, kellel ovulatsioon ja menstruatsioon järgivad hoopis erinevaid rütme. On naisi, kellel võib ovulatsioon olla paar korda kuus. On naisi, kellel on ovulatsioon paar korda aastas ja seda isegi regulaarse menstruaaltsükli korral. Kui menstruaaltsükkel on ebaregulaarne, võib ovulatsiooni aeg olla veelgi raskemini tuvastatav. Kindlasti on soovitatav oma tsüklit tundma õppida. On ka naisi, kes tunnetavad alati ära oma ovulatsiooni ning võivad sellele teadmisele kindlalt toetuda. allikas: Kui kasutad rasedusest hoidumiseks kalendermeetodit, siis pea meeles, et seemnerakk võib elada tupe sees keskmiselt kolm päeva. Iga naise tsükkel on ainukordne. Seetõttu ei ole kalendermeetod kindlasti piisavalt tõhus, kui see tugineb vaid kalendripäevade lugemisele. Planeetide ja mõtete mõju Mõned õpetused räägivad astroloogilisest mõjust naise viljakusele. Igas kuus kordab Päikese ja Kuu nurk just seda asendit, mil naine ise sündis. Nende õpetuste järgi on just sellel hetkel naisel võimalik rasestuda. See selgitab, miks vahel naised võivad rasestuda ajal, kui kalendermeetodi järgi see justkui võimalik ei oleks. Astroloogilise meetodi kasutamine eeldab kindlasti heal tasemel ja kogenud spetsialistiga konsulteerimist. Samuti on vaja stabiilset mentaalset ja füüsilist seisundit ning valmidust võtta riski ja kanda vastustust. Inimese meelel on tohutu vägi ning see võib väga otseselt mõjutada ka meie kehalisi protsesse. Näiteks kui suled korraks silmad ja mõtled, kuidas sa võtad suure ampsu hapust sidrunist, hakkavad sul süljenäärmed tööle. Seega, kui on väga tugev uskumus, et „ma ei rasestu“, võib see rasedust ära hoida. Kui on aga suur hirm rasestumise ees, võib see reaalselt tõsta rasestumise tõenäosust. Oma meelega saame seega käima lükata bioloogilisi protsesse kehas. See eeldab aga väga tugevat mõttejõudu. Kui sa endas täiesti kindel ei ole, siis ei tasu sellele meetodile toetuda, kuid alati võib mõttejõu meetodit kasutada teistele vahenditele lisaks. Vaginaalsest vahekorrast hoidumine See on ainus raseduse vältimise meetod, mis annab täieliku kaitse raseduse vastu. Alati enne vaginaalsesse vahekorda astumist pead võtma vastutuse ja mõtlema, kas sa oled raseduseks valmis? Seksuaalset lähedust, intiimsust ja naudingut on võimalik kogeda väga paljudel viisidel, mis ei hõlma vaginaalseksi ja mehe seemnepurset. Vaata ka peatükki 4 „Seks” Näiteks võib üksteisele pakkuda massaaži – üldmassaaži või suguelundite massaaži. Võib hellitada teineteist kätega ja niimoodi naudingut pakkuda, võib teha suuseksi. Sügava intiimsuse loob ka üksteise pikaajaline hoidmine, kaisutamine, paitamine ja hellitamine. Vaheldusrikas seksuaalne lähedus on pika ja kvaliteetse seksuaalelu oluline osa. Hooliva ja usaldusväärse inimesega püsisuhtes olles on naise tsüklit arvestav vaheldusrikas seksuaalelu parim ja tervislikum raseduse vältimise viis. Viljakusteadlikkuse meetod ja viljakusmonitor allikas: https://daysy.ee/ Üks suhteliselt uus võimalus, kuidas rasedust loomulikul ja hormoonivabal teel vältida ning oma tsüklit ja keha tundma õppida, on viljakusmonitori kasutamine. Rasestumise soovi korral aitab see meetod viljastumise hetke ja seega ka raseduse kulgu paremini planeerida. Viljakusmonitor kujutab endast sisuliselt pisikest arvutit, mille abil mõõdab naine oma keha basaaltemperatuuri. See näitab 99,3 protsendi täpsusega, kas antud päeval vahekorras olles on võimalik rasestuda või mitte. Selleks tuleb igal hommikul kasutada monitori ja mõõta vahetult pärast ärkamist keele alt temperatuuri 30 sekundi jooksul. Naise kehatemperatuur kõigub tsükli jooksul vahemikus 0,25–0,45 °C ning selle põhjuseks on muutused hormoonide östrogeeni ja progesterooni tasemes. Seadmesse tuleb sisestada menstruatsioonipäevad ning seade „õpib“ paari kuu kuni poole aasta jooksul tundma konkreetse naise tsükli pikkust ja selle iseärasusi. Monitor näitab tulemusi nn valgusfoori põhimõttel, kus punane tuli tähendab, et sel päeval vahekorras olles on rasestumise tõenäosus suur. Kollane tuli põleb juhul, kui mõõtmistulemus on ebaharilik, mis võib olla põhjustatud palavikust, stressist, ebapiisavast ööunest vms. Samuti näitab seade kollast tuld, kui see alles õpib naise tsüklit tundma. Ettevaatuse mõttes tuleks kollast tuld käsitleda kui punast. Rohelise tule korral on sel päeval rasestumise tõenäosus väga väike. Samas ei tohi unustada, et viljakusmonitor ei kaitse sugulisel teel levivate haiguste eest. Uue partneriga tuleks seetõttu kindlasti kasutada täiendavaid barjäärimeetodeid, näiteks kondoomi. Viljakusmonitori kasutamine nõuab igapäevaseid mõõtmisi ning ei sobi naistele, kelle tsükkel on väga ebaregulaarne. Lisaks tuleb meeles pidada, et see on eelkõige teadlikkuse tõstmise vahend, mitte rasestumisvastane vahend. See annab noortele naistele parema arusaamise oma kehast, viljakusest ja loomuliku pereplaneerimise meetoditest ilma, et peaks kasutama sünteetilisi hormoone või invasiivseid rasestumisvastaseid vahendeid. Nii suureneb naise teadlikkus ja tundlikkus oma keha ja emotsioonide suhtes tsükli erinevates faasides. Samuti jäävad ära hormonaalsete vahendite kasutamisega kaasnevad riskid nagu depressioon, libiido langus, vitamiinide puudus kehas, kaalu tõus, trombide tekke oht ning emaka limaskesta õhenemine, mis võib hiljem rasestumise soovi korral raskendada viljastunud munaraku kinnitumist. Viljakusmonitor on esmapilgul küll kallim kui teised efektiivsed rasestumisvastased vahendid, kuid võrreldes enim kasutatava vahendi – pillidega – on seadme tasuvusaeg ligikaudu kahe aasta pikkune. Naise kogu viljakat iga arvestades on viljakusmonitori kasutamine ka rahaliselt pillidest tunduvalt soodsam.allikas: Vaata täpsemalt: www.viljakusmonitor.ee
Bioloogilised meetodid raseduse ärahoidmiseks Seksuaalne talitsetus Idamaade seksuaalteadused nagu tantra ja taoism õpetavad mehi seemnepurset tagasi hoidma. Mehi õpetatakse tõstma oma seksuaalenergiat ülespoole, genitaalide piirkonnast pea piirkonda, ja mitte seda seemnepurskena välja paiskama. Sel viisil kogeb mees sügavamaid multiorgasme ega pea piirduma vaid mahalaadimise tundega, mis kiire purskega kaasneb. See on ühtlasi parim rasestumisvastane meetod, sest kui mees ei ejakuleeri naise sisse, ei saa naine ka rasestuda. Tänapäeva lääne kultuuriruumis on enamus mehi harjunud, et seks võrdub seemnepurskega. Seega nõuab kirjeldatud tehnika tugevat treeningut ja väga head enesedistsipliini, kuid tulemused on pingutust väärt. Seda meetodit võib rasestumisvastase meetodina kasutada ainult siis, kui mehel on täielik kontroll oma seksuaalenergia liikumise ja seemnepurske üle. Seemnerakke võib leiduda ka eelpurskes – see on vedelik, mis võib peenisest enne seemnepur

Artikli nägemiseks logi sisse

5.7 Abort

Abort Esile kutsutud aborti ei saa pidada rasestumisvastaseks vahendiks, tegu on jõhkra sekkumisega naise füsioloogiasse, see võib kahjustada naise vaimset ja füüsilist tervist. Paaridele näib, et abort on lahendus, mis aitab vältida suuri muudatusi elus. Oluline on aga endale teadvustada, et abordil võivad olla nii naisele kui ka mehele, nende psüühikale, rängad tagajärjed. Lisaks emotsionaalsetele traumadele, võib abordi tagajärjel jääda naine ka viljatuks. Raseduskriisi nõustajad aitavad sellise juhtumi puhul kaaluda variante, et leida igale inimesele spetsiaalselt parim lahendus. Need lahendused võivad olla sellised, mida inimesed ise esmapilgul ei märka. Laps võib olla elu suurim kingitus, ka siis, kui teade tema tulekust tabab ootamatult. Abort on embrüo või loote väljumine emakast enne sündi. Selle tagajärjel katkeb rasedus. Loode võib väljuda ise või väljutatakse ta tehislikult. Iseeneslikku aborti nimetatakse spontaanseks abordiks, raseduse katkemiseks ja ka nurisünnituseks. Tehislikku ehk esilekutsutud aborti nimetatakse indutseeritud abordiks. Iseenesliku abordi puhul katkeb naise rasedus mõne geneetilise või füsioloogilise häire / haiguse tagajärjel. Tavakeeles peetakse sõna „abort” all üldiselt silmas esilekutsutud aborti. Selle käigus katkestatakse rasedus embrüo või loote elu lõpetades ning seejärel surnud embrüo või loode eemaldatakse emakaõõnest. Eestis on olemas raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus. Selle kohaselt on esilekutsutud aborti lubatud teha kuni 12.rasedusnädalani. Abort on lubatud kuni 22.nädalani erijuhtudel kui : sündival lapsel on raske kehaline või vaimne tervisekahjustus, raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvamist, rasedus ohustab ema tervist, rase on alla 15-astane nooruk, rase on üle 45-aastane. allikas: Abort ravimite abil Raseduse katkestamine ravimite abil ehk medikamentoossne abort on üks võmalikest abordiliikidest, selle puhul kasutatakse kahte ravimit – mifepristoon ning misoprostool. Rasedust on võimalik tablettide abiga katkestada kuni 63. raseduspäevani, lugedes alates viimase toimunud menstruatsiooni esimesest päevast. Esimene, mifepristooni sisaldav tablett võetakse sisse suukaudselt kas esimesel arsti külastusel või muul arstiga kokkulepitud ajal. Ravim ei lase toimida kollakehahormoonil. See algatab abordi protsessi, muudab emaka ravimile vastuvõtlikumaks ning pehmendab emakakaela. Pärast tableti võtmist võib  mõnel naisel tekkida veritsus või kõhuvalu, aga seda ei pruugi juhtuda. Misoprostooli ehk teist ravimit võetakse tavaliselt 36- 48 tundi pärast esimese tableti võtmist. Teise ravimi manustamine toimub tupe kaudu ja seda viiakse läbi haiglas. Misoprostool tekitab emaka kokkutõmbeid, pehmendab emakakaela ning soodustab selle avanemist. Peale teise ravimi manustamist jääb naine mõneks tunniks jälgimisele.Tupeveritsus algab enamus juhtudel  2–6 tunni jooksul. Kahe ravimi koosmõjul tekivad valulikud emaka kokkutõmbed, millega surutakse raseduskude emakaõõnest välja, selle märgiks veritsus ongi. Verd eraldub rohkem ja pikemat aega kui tavalise menstruatsiooni ajal. Veritsus võib kesta kaks või kolm nädalat. Ravimite abil toimuval abordil on ka teatavad eelised: ohutu raseduse katkestamise meetod kuni 63 päeva kestnud raseduse korral on kuni 95 protsenti tõhus, odavam meetod võrreldes kirurgilise abordiga, loomulikum protsess, ei kasutata narkoosi ega kirurgilist emakaõõne puhastust, privaatne. Ravimite abil toimuval abordil on ka kõrvaltoimed: võivad esineda iiveldus, oksendamine, temperatuuri tõus, alakõhuvalud, rohke ja pikalt kestev veritsus. Abordi toimumise kinnitab arst järelkontrollis. Harva võib juhtuda, et rasedus ei katke ja võib tekkida vajadus ka kirurgilise protseduuri järele, aga seda juhtub harva. allikas: Kirurgiline abort Kirurgiline abort ehk raseduse katkestamine kirurgilise protseduuriga toimub lühiajalises üldnarkoosis . Protseduuri käigus laiendatakse emakakaela kanal maksimaalselt kuni 12 mm läbimõõduni ning raseduskude eemaldatakse emakaõõnest spetsiaalse vaakumotsikuga. Vajaduse korral manustatakse naisele aineid, mis soodustavad emaka kokkutõmbeid ning vähendavad veritsust, mis võib selle protseduuriga kaasneda. Protseduur kestab hinnanguliselt 5–10 minutit. Haiglasse tuleks minna hommikul, enamus patsiente lastakse juba lõunal koju. Enne prtseduurile tulekut ei tohi naine süüa vähemalt kuus tundi. Pärast kirurgilist aborti, nagu ka ravimite abil rasedust katkestades, võib esineda veritsus veel 2-3 nädalat. Patsiendi soovil saab  kirurgiliselt rasedust katkestada kuni raseduse 12. nädalani  (üksteist nädalat ja kuus päeva alustades lugemist viimase toimunud menstruatsiooni esimesest päevast). Üks tugev eelis, mis on kirurgilisel abordil, on see, et naine ei ole sunnitud raseduse katkemise hetke ise kogema. Kirurgilisel abordil on palju puudusi, seda abordiviisi kaaludes peaksid naised silmas pidama, et sageli esinevad kõrvaltoimed, milleks on iiveldus, kõhuvalu, oksendamine, rohke ja pikaajaline veritsus, vähem privaatsust, tegu on invasiivse protseduuriga, kasutatakse narkoosi ( ehk võivad tekkida narkoosist tingitud tüsistused), on oht verejooksuks ning emaka või emakakaela vigastuste tekkeks (harvematel juhtudel ka soole või põie vigastused). Kui tekib emaka vigastus, võib olla vajalik operatsioon selle vigastuse likvideerimiseks, halvematel juhtudel tuleb emakas eemaldada. allikas: Abort ja eetika Abort kui tahtlik raseduse lõpetamine on emotsionaalselt väga valus teema nii naiste kui meeste jaoks. Silmitsi tuleb seista moraalse küsimusega – kas jätta loode ellu või lõpetada tema elu. Abordivastaste argumendid Peamised abordivastased argumendid põhinevad eeldusel, et inimelu saab alguse munaraku viljastamise hetkel ja ühelgi inimesel ei ole õigust teiselt inimeselt elu võtta. Lootel on alates viljastamisest unikaalne geneetiline kood ja kõik eeldused areneda ainulaadseks indiviidiks ning seetõttu on võimaliku tulevase inimelu lõpetamine justkui moraalselt vale. Samuti on vale põhjustada lootele valu ja kannatusi. Loode on väidetavalt alates 18. nädalast võimeline valu tundma (aborti tehakse küll vaid 12 nädalani). Vastupidi eutanaasiale ei ole abordi puhul võimalik potentsiaalselt ohvrilt ka tema seisukohta teada saada. Seetõttu on abordivastaste jaoks loode kui süütu ja kaitsetu olend. Samas tuleb meenutada, et paljud rasestumisvastased tabletid toimivad mitte kontratseptiivi, vaid abortiivina, need mitte ei hoia ära rasestumist vaid tekitavad iga kuu nn „miniabordi“. See on suhteliselt väheteada fakt. Hormoonid ei takista seemne- ja munarakul ühinemast, kuid need ei lase juba viljastatud munarakul emakaseinale kinnituda. Selliselt hävitavad ravimid sisuliselt juba embrüonaalses arengustaadiumis oleva lootealge. Abordivastased panevad ühele pulgale abordi lubamise ja tapmise legaliseerimise. Abortide lubamine vähendab nende hinnangul inimeste austust elu vastu ja võib seeläbi viia ka eutanaasia, genotsiidi ja mõrvajuhtumite õigustamiseni. Holistilise maailmavaate kohaselt toimivad karmaseadused ehk põhjuse ja tagajärge seadused. Selle kohaselt põhjustab abort halba karmat nii aborti tegevale naisele, abordi läbiviijale kui ka sündimata jäänud lapsele. Sellest vaatepunktist on lootel hing, mis jääb ilma positiivse karma teenimise võimalusest, mida maapealne elu oleks talle andnud. Seeläbi heidetakse see hing tagasi sünni, surma ja taassünni tsüklisse ning pidurdatakse tema spirituaalset arengut. Abordi pooldajate argumendid Abordi pooldajad on seisukohal, et loodet ei saa käsitleda kui inimest, kellel on õigus elule. Varases arengustaadiumis loode on peamiselt vaid rakkude kogum. Pelgalt see, et need rakud on inimliigi päritolu, ei anna neile veel õigust elule. Esineb juhtumeid, kus ühe lootekaksiku elu tuleb lõpetada selleks, et teine kaksik saaks elama jääda. On ka juhtumeid, kus abort võib päästa naise elu. Samuti on levinud arvamus, et rasedal naisel peaks olema moraalne õigus otsustada oma kehas toimuva ja enda tuleviku üle. Eriti näiteks juhtudel, kus juba raseduse varases staadiumis on selge, et lootel esineb ravimatu kromosoomhaigus või kui rasestumine on toimunud näiteks vägistamise tagajärjel. Naiste ja meeste õigused Abordi eetilisusega on tihedalt seotud ka naiste õiguste temaatika, kuna rasedus ja emadus mõjutab üldjuhul naisi nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt rohkem kui mehi. Rasedus ja lapse sünnitamine on naise elus sündmus, mis tema edasist elu väga olulisel määral mõjutab. See puudutab nii haridus- ja karjäärivalikuid kui võimalust tööturul osaleda. Seetõttu rõhutavad naisõiguslased, et loote õiguste kõrval ei tohi vähemtähtsaks pidada ka naise kui indiviidi õigusi. Rase naine ei ole pelgalt arengukeskkond lootele teiselt poolt tuleb arvesse võtta ka sündimata lapse õigust elule. Silmas tuleb pidada ka meeste õigusi oma potentsiaalse tulevase lapse elu üle otsustamisel. Isade õigused ei ole abordi eetilisuse debattides seni küll eriti palju tähelepanu saanud. Näiteks Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia kohtud on olnud seisukohal, et naise abikaasa või partner ei saa vaidlustada naise otsust aborti teha. Lisaks ei ole naisel kohustust lapse isa abordi kavatsusest teavitada. Samas on alates 2002. aastast Hiina seaduste kohaselt meeste õigused lapsi saada võrdsed naiste õigustega ning on esinenud juhtumeid, kus mees on oma abikaasa abordi tegemise eest kohtusse kaevanud. Enamikes õigussüsteemides ei ole isal lubatud ka juba sündinud lapse ees vastutusest ja elatusraha maksmisest keelduda. Seda isegi juhul, kui mees soovis, et naine oleks teinud aborti. Eestis ei pea küsima lapse isa nõusolekut abordiks. Isa õigused ja kohustused tekivad mehele siis, kui ta on lapse isana sünnitunnistusele kantud.
Abort Esile kutsutud aborti ei saa pidada rasestumisvastaseks vahendiks, tegu on jõhkra sekkumisega naise füsioloogiasse, see võib kahjustada naise vaimset ja füüsilist tervist. Paaridele näib, et abort on lahendus, mis aitab vältida suuri muudatusi elus. Oluline on aga endale teadvustada, et abordil võivad olla nii naisele kui ka mehele, nende psüühikale, rängad tagajärjed. Lisaks emotsionaalsetele traumadele, võib abordi tagajärjel jääda naine ka viljatuks. Raseduskriisi nõustajad aitavad sellise juhtumi puhul kaaluda variante, et leida igale inimesele spetsiaalselt parim lahendus. Need lahendused võivad olla sellised, mida inimesed ise esmapilgul ei märka. Laps võib olla elu suurim kingitus, ka siis, kui teade tema tulekust tabab ootamatult. Abort on embrüo või loote väljumine emakast enne sündi. Selle tagajärjel katkeb rasedus. Loode võib väljuda ise või väljutatakse ta tehislikult. Iseeneslikku aborti nimetatakse spontaanseks abordiks, raseduse katkemi

Artikli nägemiseks logi sisse

5.8 Sünnitus

Sünnitus

Rasedus on naise elus üks imelisemaid aegu ja sünnitus on hetk, mis jätab kustumatu jälje nii ema hinge kui lapse kogemustesse. Sünnihetke kogemused mõjutavad ema ja last terve edasise elu vältel. Rasedus ja sünnitus on elu kõige loomulikumad osad, seda on kogenud kõik põlvkonnad enne meid ja kogevad ka edaspidi. Loodus on kujundanud naise just selliseks nagu naine on, eelkõige eesmärgiga anda talle võimalus elu edasi kanda. Seega tuleb rasedusse ja sünnitusse suhtuda kui kaunisse ja loomulikku etappi elus.

Sünnitusega on seotud mitmeid hirme, mis paljuski tulevad massimeediast ja teadmatusest. Hirme põhjustavad teiste naiste ebameeldivad kogemused, mis omakorda tulenevad hirmust ja teadmatusest. Filmides näidatakse sünnitust kui suurt väljakutset, mis tuleb kuidagi üle elada ning mis on eelkõige meditsiiniline protseduur.

Loodus on naise keha loonud ideaalselt last eostama, kandma ja ilmale tooma. See on loomulik ja eluline sündmus. Sünnitus ei pea olema seotud valu ja ebamugavusega, olgugi et see teekond on alati tundmatu ja isemoodi ning naine võib leida end olukorras, kus ta peab seisma vastamisi oma suurimate hirmudega. Naise mõtted ja sisemine usk mõjutavad seda, mida tema keha tunneb ja teeb. Kui olla lõdvestunud, rahulik ja muretu ning minna sünnitusele vastu positiivse hoiakuga, siis on naine suuteline kogema kogu sünnituse protsessi meeldivamalt, turvalisemalt ja kergemalt – nagu loodus on selle tegelikult naistele ette näinud.

Kättesaadavad on erinevatest holistilistest süsteemidest pärinevad õpetused sünnituse ettevalmistamiseks, näiteks rasedate jooga. Seal õpetatakse naist juhtima end sügava lõõgastusseisundini, säilitades samal ajal keskendumisvõime ja positiivse häälestatuse kogu sünnituse vältel. Uuringud on näidanud, et kombineerides oskuslikult lõdvestuse, hingamise, visualiseerimise, enesesisenduse ja massaaži tehnikaid, võib lüheneda sünnituse kestus, leeveneda sünnitusvalu, esineda vähem komplikatsioone ning ka vastsündinud on rahulikumad ja kohanevad välismaailmaga kergemini. allikas:

Rasedate jooga muutub järjest populaarsemaks, samuti kogub populaarsust koduses turvalises ja loomulikus keskkonnas sünnitamine.

Orgastiline sünnitus

Sünnitus võib naise jaoks olla väga võimas ja nauditav kogemus. Mõnede naiste jaoks võib sellest saada lausa orgastiline elamus, kus naudinguteekonna kulminatsiooniks on lapse sündimine. Veelgi enam – orgasm võib olla naisele sünnituse ajal väga kasulik „abivahend”, sest sellega kaasnevad emaka kokkutõmbed samamoodi nagu sünnituseelsete presside puhul. Lisaks on orgasmi lõdvestav ja valuvaigistav mõju väidetavalt ligi 22 korda tugevam kui tavaliselt sünnitusel kasutatavatel valuvaigistitel. Ka seksuaalse erutusega kaasnev tupeava laienemine tuleb sünnitusele ainult kasuks. Seetõttu on sünnituse viimastel etappidel võimalik oskuslikult rakendada seksuaalseid fantaasiaid, eneserahuldamist või ka partneriga armatsemist, et tekitada seksuaalset erutust ning jõuda orgasmini. allikas:

Osa teadlikke naisi on kirjeldanud sünnitust kui meditatiivset protsessi, kus keskendumine ja kohaolu on peamisteks märksõnadeks.
On ka naisi, kes on kogenud sünnitusel iseeneslikku orgasmi. See võib olla põhjustatud loote asendist sünnitusteedes, kus loode avaldab otsest survet naise G-punktile või teistele erogeensetele punktidele tupes. Samas tuleb sellest olulisemaks pidada õiget häälestatust ja vaba mõtteviisi. Orgasmilaadset tunnet võib põhjustada ka see, et suurtes kogustes vabaneb armastusehormooni ehk oksütotsiini. See vastab osade naiste kirjeldusele oma kogemusest, mis ei ole otseselt seksuaalne, vaid pigem sensuaalne nauding. Bioloogiliselt peaks orgastiline sünnitus olema igati loomulik ja põhjendatud, kuna kogu sünnituse protsess on seotud suguelunditega – verevool genitaalidesse suureneb, samuti tugevneb surve emakale koos selle rütmiliste kokkutõmmetega allikas:

Tugevaid seksuaalseid tundeid võivad sünnituse ajal kogeda paljud naised. Naised, kes on orgastilist sünnitust kogenud, kirjeldavad seda kui ekstaasi, suurt kogust õnnehormoone, orgasmi ja armastust üheaegselt. See on uue elu ilmaletoomine armastuses ja armastusega.

Kuna ühiskonnas on määravaks arusaam, et seksuaalseks erutuseks on niiöelda õiged ja valed ajad ning kohad, siis peetakse seksuaalsuse väljendamist ja erutumist sünnituse ajal pigem piinlikuks. Seetõttu ei räägi orgastilist sünnitust kogenud naised sellest enamasti avalikult.

Oluline on teada, et milline sinu füüsiline või mentaalne ettevalmistus ka poleks, tuleb suhtuda rasedusse ja sünnitusse kui loomulikku ja kaunisse eluetappi ning anda endale võimalus neid ilusaid hetki parimal viisil kogeda.

Pärast sünnitust

Sünnitusjärgne aeg saab alguse platsenta väljumisega ning kestab olenevalt rasedusest, sünnituse kulust ning sünnitaja individuaalsusest 6-8 nädalat. Oluline on teada, mis naise kehas pärast sünnitust toimub. Naine peab teadma, millal peaks pöörduma arsti poole.

Peale sünnitust ja sellejärgsel perioodil taastub kõigi suguelundite, ennekõike emaka raseduseelne seisund. Kui platsenta on kehast väljunud, tõmbuvad emakalihased kokku. Selle suurus väheneb märgatavalt, emakakaela tuppe avanev suue on aga laialt avatud. Aja möödudes emakas kahaneb, nädala jooksul alaneb selle kaal umbes kaks korda. Kuue nädala möödudes on emakas samas mõõdus kui enne rasedust.

Esimestel sünnitusele järgnevatel päevadel võib naine tunda emaka kokkutõmmete ajal sünnitusvalule sarnast tunnet alakõhus. Naised, kes sünnitavad esmakordselt, ei tunne seda valu niivõrd intensiivselt ning neil on valu lühiajalisem. Valu võib meenutada menstuatsiooniaegset tuima valu. Valu võib tugevneda sellel ajal kui kui naine last rinnaga toidab. Mitmendat korda sünnitajad võivad tunda tugevamat valu .Nende valude näol on tegu normaalse füsioloogilise nähtusega, mis on naisele täiesti ohutu. Ehkki emaka kahanemine sõltub mitmest faktorist, saab seda kiirendada, kui last regulaarselt rinnaga toita.  On märgatav, et pärast rinnaga toitmisega alustamist muutub valu naise alakõhus intensiivsemaks ja suureneb emakast erituv voolus. Seda seetõttu, et emakalihased tõmbuvad üha enam kokku, veresooned surutakse kokku ja väheneb verise vooluse hulk.

Sünnitusjärgsel perioodil on soovitav vältida kuuma veega pesemist, kuuma veega pestes võib verejooks suureneda. Oluline on, et emakas oleks piisavalt kokku tõmbunud ja puhastunud enne 10.–12. sünnitusjärgset päeva. Sel perioodil saavutab emakakael uuesti silindrilise kuju ja suue, mis avaneb tuppe, sulgub  ning emakast erituv voolus, teisisõnu lohhia, mis sisaldab endas verd, lima ja lagunenud kudede elemente, on soodsaks keskkonnaks nakkustele.

Kaks-kolm päeva peale sünnitust on emakast erituv voolus veresegune. Järgneva nelja päevaga muutub see pruunikaks. 8.–14. päeval peale sünnitust muutub voolus kergelt kollakaks.Kolmanda nädala lõpus muutub see vesiseks, heledaks, kahvatuvalgeks ja sarnaneb suuresti limaga. Kui naine on sellistest muutustest teadlik, on ohtlikud kõrvalekalded kergelt märgatavad.

Tupp ja välised suguelundid

Tupp ja tupeava on vahetult pärast sünnitust laialt avatud. Aja möödudes tõmbuvad tupe seinad ja  lahkliha* lihased kokku. 10–12 päeva möödudes võtavad nad oma tavapärase kuju, nagu nad olid olnud enne sünnitust, kui nad just sünnituse käigus ei rebenenud. Tupeava sulgub aga mitte täielikult, jäädes sünnitanud naisel natuke avatuks. Seetõttu on oluline lahkliha lihaseid tugevdavate harjutuste tegemine. Tuppe või välistesse suguelunditesse tehtud kunstlikud lõiked paranevad keskmiselt 7-10 päeva jooksul. Juhul, kui sünnitusel on lahkliha tugevalt rebenenud või sügavalt lahti lõigatud, paraneb see tavaliselt 14 päeva möödudes. On oluline, et selle aja jooksul väldib naine kõval pinnal istumist ja kõhukinnisust.

Peale sünnitust on oluline täita hügieeninõudeid. Korralik hügieen, bakterivastase seebi kaustamine ja õhuvannide tegemine soodustab lahkliha paranemist. Halvasti paranenud lahklihalõiked võivad mõjutada naise seksuaalelu tulevikus. See võib põhjustada ka emaka allavajumist, uriinipidamatust, roojamishäireid, need tulevad enamasti esile menopausieelsel perioodil. Et neid tagajärgi vältida, tuleks teha pärast sünnitust lahkliha ning vaagnapõhjalihaseid tugevdavaid harjutusi.

*Lahkliha ehk perineum on nii naisel kui mehel jalgevaheline piirkond mis jääb suguelundi ja päraku vahele.

Kõhulihased, rinnad ja munasarjad

Kõhuseina lihased on pärast sünnitust tavaliselt üleveninud, mõningatel kordadel isegi lahkuveninud. Oma algse vormi saab kõhusein enamasti tagasi umbes kuus nädalat peale sünnitust. Peale sünnitust oleks soovituslik kanda pükse, mis toetavad kõhuseina ning teha õigeid kõhulihaste harjutusi.

Rindades toimuvad muutused juba raseduse ajal. Peale sünnitust teevad rinnad kõige suurema muutuse – algab piimatootmine. Arvatakse, et piima kogus sõltub rindade suurusest, tegelikult aga ei ole piima kogusel ja rindade suurusel mingit seost. On võimalik, et väikesed rinnad toodavad rohkelt piima ja suured rinnad vähem. Kui last toidetakse rinnaga vastavalt tema märguannetele, toodavad rinnad just niipalju piima, kui imik vajab. Rinnapiimas on kõik vitamiinid, toidust saadavad ained ja samuti ka ravimid, mida imetav ema tarvitab. Rinnapiimaga kanduvad edasi ka stressirohkel perioodil naise kehas toodetavad stressiained, ka negatiivsed emotsioonid. Värskes õhus jalutamine, sisemine rahulolu, partnerilt või lähedastelt saadav toetus aitavad naisel üle saada väsimusest, taastuda ja tänu sellele kõigele ka beebit edukalt rinnaga toita.

Sel perioodil on väga oluline õige rinnahoidja kandmine. Kui ema kannab liiga väikest rinnahoidjat, mis surub rindadele, siis see võib vähendada toodetava piima kogust. Kui rinnahoidja on aga liiga suur, on võimalik, et naise rinnad venivad välja.

Munasarjade talitlus taastub naistel, kes last rinnaga ei toida, kohe peale sünnitust, see tähendab, et folliikulid hakkavad valmima ning naisel on võimalik uuesti rasedaks jääda. Imetamisperioodil on munasarjade tegevus takistatud. Sellest on tingitud ka see, et 70% imetavatest naistest pole menstruatsiooni. See aga ei tähenda, et imetamise ajal ei ole võimalik rasestuda.  Naisel, kes last rinnaga ei toida, taastub menstruatsioon 6-8 nädala jooksul pärast sünnitamist. On võimalik, et esimeste tsüklite ajal ovulatsiooni ei toimi, ent sellegi poolest tuleks arvestada rasestumisvõimalusega.

 

Seks ja rasestumisvastane kaitse pärast sünnitust

Naised peaksid pärast sünnitust seksiga ootama 4-6 nädalat, et anda aega kehale taastumiseks ja paranemiseks. See aeg oleneb sünnituse viisist. Vahekord võib olla valulik, sest imetamisega kaasneb madal östrogeenitase, mis põhjustab tupekuivust. Menstruatsiooni taastumise aeg pärast sünnitust oleneb täielikult naisest, kõigil on see erinev.  Menstruatsioonid võivad mõnel naisel alata juba kuus nädalat peale sünnitust, mõnel alles aasta pärast. Mõned sünnitanud naised arvavad ekslikult, et kuna neil pole menstruatsioonid veel alanud või kuna nad toidavad last rinnaga, siis ovulatsiooni veel ei toimu ning rasestumine ei saa toimuda. Ovulatsioon toimub kaks nädalat enne esimest menstruatsiooni, mistõttu võibki see eksiarvamus viia järgmise, planeerimata raseduseni.

On tähtis meeles pidada, et naised peaksid alustam rasestumisvastase vahendi kasutamist kohe, kui nad plaanivad seksuaalelu jätkata, tähelepanu pööramata sellele, kas neil on menstruatsioon alanud või ei ole.Pärast esimese lapse sündi võivad muutuda naiste eelistused rasestumisvastaste vahendite suhtes. Paljud naised soovivad valida uue elustiiliga paremini sobiva rasestumisvastase vahendi, mida oleks mugav kasutada, ent mis vaatamata mugavusele oleks ka usaldusväärne ja soosiks spontaansust intiimsetel hetkedel. allikas:

 

5.9 Viljatus

  Viljatus Viljatuse all mõistetakse olukorda, kus naisel pole õnnestunud regulaarselt seksides ühe aasta jooksul rasestuda, kuigi paar ei ole rasestumisvastaseid vahendeid kasutanud. Lastetus esineb umbes 15 % paaridest, kuid vaid pooled pöörduvad probleemiga arsti poole. Viljatust võib olla seotud nii mehe, naise kui ka mõlema tervisega. Viljatuse põhjust on võimalik arvata umbes 90% juhtudest, 10% paaridest aga ei saagi viljatusele põhjendust. On kindlaks tehtud, et ⅓ juhtudel on probleem naises, ⅓ mehes ja ⅓ juhtudest on põhjus mõlemas partneris. Naisega seotud põhjused Munajuhade ja emaka limaskesta kahjustused Munajuhade ning emaka limaskesta kahjustusi põhjustavad sageli põletikud, mis enamasti on tingitud sugulisel teel levivatest haigustest. Väikse vaagna piirkonda tekkinud sidekoe liited võivad põhjustada naise viljatust. Need liited võivad olla tekkinud operatsioonide tagajärjel. Kui munajuha on sulgunud või kahjustutnud pole samuti viljastumine võimalik.  Emaka limaskesta mõjutavad põletikulised protsessid ja varasemad operatsioonid. Limaskestal olevad kahjustused takistavad viljastunud munarakust arenenud embrüo kinnitumist emakasse ja sellejärgset raseduse tekkimist. Häired seoses munarakkude küpsemise ja munasarjast vabanemisega   Munarakud küpsevad munasarjas, see toimub kahe ajuripatsi hormooni toimel. Esimene hormoon kutsub esile munarakule vajaliku folliikuli kasvamise, teine hormoon aga aitab kaasa munaraku küpsemisele ja selle vabanemisele munasarjast. Kui neis kahes hormoonis esineb mingi häire, võib ka see tekitada viljatust. Kõige sagedasem naise viljatust põhjustav hormonaalne häire on polütsüstiliste ovaariumide sündroom (PCOS), selle häire tõttu ei saa folliikulid lõplikult küpseda. Endometrioos Endometrioos on naistel esinev haigus, mille puhul emaka limaskest asetseb väikeste kolletena väljaspool emakaõõnt. Endometrioosi kolded on kahjustuste tekitajaks munasarjadele ja ka munajuhade sulgumise põhjustajateks. Sellele haigusele on omane muutused koevedelikes, mis on kahjustava toimega nii munarakkudele kui ka väga varases järgus olevatele embrüotele. Mehega seotud põhjused Mehe viljatuse põhjustajaks on tavaliselt seemnerakkude arvu vähenemine ja nende kvaliteedi halvenemine. Seda võivad põhjustada kroonilised suguteede põletikud, munandiveeni laiendid, hormonaalsed häired ja stressirohke elustiil. Seemnerakkude arvu ja kvaliteeti võib mõjutada ka mehe üldine tervis: kroonilised haigused, tugevatoimeliste ravimite tarbimine ja närvisüsteemi kahjustused ja muu. Meeste puhul tulevad enam arvesse ka sellised tegurid nagu toksilised ained ja kiirguskahjustus. Elustiil on samuti teguriks mehe viljakuse mõjutamisel: alkoholi, tubaka ja teiste narkootiliste ainete tarbimine, anaboolsete steroidide tarbimine, istuv eluviis ning traumad. Harvematel juhtudel võib mehe viljatus olla tingitud arenguhäiretest, kromosoomihaigustest ja geenimutatsioonidest.     Viljakust mõjutavad tegurid Kehakaal Nii, nagu ülekaal on põhjuseks naiste menstruaaltsükli häiretele ja probleemidele raseduse vältel, on ka alakaal viljakuse vähendajaks. Eriti suurt mõju avaldab alakaal noores eas, kui munasarjade tegevus on alles välja kujunemas. Meestel toodab rasvkude naissuguhormooni östrogeen, liigse rasvkoe korral muudab östrogeen sperma kvaliteedi halvemaks. Kui inimesel on kindel plaan tulevikus lapsi saada, on oluline hoida kehakaalu normaalsena, mis tähendab, et kehamassiindeks peaks olema vahemikus 19-25. Toitumine Toitumine on väga oluline tegur, kui asi puudutab tervist. Kõigi terviseprobleemide korral ning soovil neid ennetada, on oluliseks tasakaalustatud ning tervislik toitumine. Toitumine võib mõjutada ka viljakust. Suurima osa toiduportsust peaks moodustama köögiviljad, puuviljad, teraviljatooted, mõõdukalt peab olema ka liha, kala, kaunvilju ning piimatooteid, väiksema osa peaks moodustama aga kõrge rasvasisaldusega ning rafineeritud suhkrut sisaldavad toidud. Viljakuse poolelt on ülimalt olulised mineraalained ja vitamiinid. Kõige parem viis nende saamiseks on värske ja täisväärtusliku toidu söömine. Lisaks võib tarbida ka toidulisandeid. Viljakuse ja lapsesaamisega seostuvad kõige enam A-, C-, ja E-vitamiinid, B-grupi vitamiinid ning ka foolhape. On oluline et organismis on piisavalt mineraalaineid – magneesium, tsink, seleen, raud. Liigne mineraalainete tarbimine, eriti lisanditena, ei ole inimese tervisele kasulik. Oluline on mõõdukus ning tasakaal. Suitsetamine Tihti arvatakse, et suitsetamine muutub lastesaamise seisukohalt ohtlikuks alles siis, kui rasedus on juba tekkinud. Kuid suitsetamine on naistele kahjulik kogu aeg, sest see hävitab munarakke. Uuringute tulemustest selgub, et suitsetajatel lõppeb viljakas iga palju  varem kui mittesuitsetajatel. Lisaks on kindlaks tehtud, et viljatusravi ei ole suitsetavatel naistel niivõrd edukas kui mittesuitsetajatel. Suitsetajatel esineb ka raseduse katkemisi tihemini. Ka meestel vähendab suitsetamine viljakust. Suitsus sisalduvad ained kahjustavad seemnerakke. See mõjutab negatiivselt viljakust ja lastetusravi tulemuslikkust. Kanep Kanepisuitsus olevad ained mõjuvad halvasti ajuripatsi hormoonidele, seega takistab see munaraku küpsemist ja vabanemist. Pikaaegne kanepi kasutamine vähendab oluliselt sperma kvaliteeti ja võib põhjustada munandite kärbumist. Alkoholi tarbimine Alkoholi tarbimine on probleemiks ka viljakusest rääkides.  Pidev alkoholi tarbimine on nii naise kui mehe puhul viljakuse vähendajaks, mõjutades tugevalt organismi vastupanuvõimet haigusetekitajatele.      
  Viljatus Viljatuse all mõistetakse olukorda, kus naisel pole õnnestunud regulaarselt seksides ühe aasta jooksul rasestuda, kuigi paar ei ole rasestumisvastaseid vahendeid kasutanud. Lastetus esineb umbes 15 % paaridest, kuid vaid pooled pöörduvad probleemiga arsti poole. Viljatust võib olla seotud nii mehe, naise kui ka mõlema tervisega. Viljatuse põhjust on võimalik arvata umbes 90% juhtudest, 10% paaridest aga ei saagi viljatusele põhjendust. On kindlaks tehtud, et ⅓ juhtudel on probleem naises, ⅓ mehes ja ⅓ juhtudest on põhjus mõlemas partneris. Naisega seotud põhjused Munajuhade ja emaka limaskesta kahjustused Munajuhade ning emaka limaskesta kahjustusi põhjustavad sageli põletikud, mis enamasti on tingitud sugulisel teel levivatest haigustest. Väikse vaagna piirkonda tekkinud sidekoe liited võivad põhjustada naise viljatust. Need liited võivad olla tekkinud operatsioonide tagajärjel. Kui munajuha on sulgunud või kahjustutnud pole samuti viljastumi

Artikli nägemiseks logi sisse