Mis on seksuaalsus?

Seksuaalsus on iga inimese loomulik osa. See sisaldab seksuaalkäitumist ehk seksuaalsuse väljendamist, sooidentiteeti ja soorolle, seksuaalset orientatsiooni, erootikat ja naudingut, lähedust ja järglaste saamist. Seksuaalsust kogetakse ja väljendatakse oma mõtetes ja tunnetes, unistustes ja uskumustes, hoiakutes ja väärtustes, käitumistes ja harjumustes, erinevates rollides ja suhetes. Seksuaalsus hõlmab ka inimese soove, vajadusi ja ihasid ning nende täitmiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja võimeid.

Eri eluperioodidel ja erinevates olukordades kogeb inimene seksuaalsust erinevalt. Näiteks teismelisena võib tähtsaim olla oma seksuaalsuse mõistmine ja seksuaalse identiteedi otsingud. Hilisemas eas muutub olulisimaks see, mis on seotud lähisuhete ja lastesaamisega. Seksuaalsus on inimesele omane, sõltumata sellest, kas ta tegeleb seksuaalsete tegevustega või mitte.

Seksuaalinstinkt

Seksuaalinstinkt ehk soojätkamise instinkt on eelkõige bioloogiline termin. See instinkt on meile looduse poolt kaasa antud. Seksuaalinstinkti põhiline eesmärk on saada järglasi ning aidata neil kasvada täiskasvanuteks, kes omakorda võiksid järglasi saada. Bioloogilisest vaatenurgast on elu mõte jääda ellu ja paljuneda. Instinkt, mis sellega kaasneb, on mõningatel juhtudel äärmiselt tugev. See ületab kõiki teisi instinkte ja piire ning vahel isegi kahjustab isendit ennast. Siin tulebki mängu asjaolu, et inimene on ainus maal elav liik, kellel on piisava teadlikkuse korral võime oma käitumist analüüsida, selle seoseid märgata ja oma käitumist muuta.

Seksuaalinstinkt on määrav, et elu saaks jätkuda. Meist kedagi ei oleks olemas, kui meie vanemad ja vanavanemad ei oleks seksiga tegelenud. Seda sõltumata asjaolust, kas nad tundsid tol hetkel teineteise vastu armastust või mitte.

Mehes äratavad iha naise välised tunnused, need, mis viitavad noorusele, tervisele ja seksapiilsusele ehk viljakusele: näiteks proportsioonis välimus, laiad puusad, suured rinnad jms. Meest ahvatleb naise juures kõik, mis bioloogilises vaates aitab kaasa kergele sünnitusele ja tugeva lapse kasvatamisele. Oluline on ka silmale nähtamatu – see on „lõhn“, mis naise ümber levib, see on temale ainuomane energia. Naise iha mehe vastu tingivad enamasti mehe kasv, positsioon ja turvalisus ning kindlasti samuti “õige lõhn.” Väljendub ju keha lõhna kaudu nii meie hormonaalsüsteemis toimuv kui ka elustiil ja keha tervis – see kõik on partneri valikul oluline.

Mehele tähendab kaaslase seksuaalne truudusetus bioloogilisest vaatenurgast harilikult suuremat ohtu, kuna naine võib jääda rasedaks teisest mehest ja nii võib mees teadmatult kasutada oma piiratud ressursse teise mehe lapse üleskasvatamiseks. Naisele on keerulisem taluda seda, kui mees on emotsionaalselt truudusetu ning jagab ressurssi, sealhulgas ka aega ja tähelepanu, väljapoole perekonda. Sel juhul ei kasuta mees kõiki olemasolevaid vahendeid naise järeltulijate tuleviku kindlustamiseks. Erinevused tulevad sellest, et mehed soovivad kindlustada oma geenide edasikandmist, naised aga soovivad tagada oma lastele turvalise kasvukeskkonna.

Praktikas paneb seksuaalinstinkt paljusid inimesi ohustama nii oma karjääri, perekonda kui ka elu, märkad seda kindlasti meedia vahendusel. Seksuaaltung tekitab kõigist tungidest suurimat naudingut, kuid tihtipeale ka suurimat hingevalu.

Seksuaalinstinkt ehk soojätkamise instinkt on olemas kõikidel loomadel – ilmselt oled tähele pannud koerte või kasside käitumist jooksuajal. Inimesel kui teadlikul olendil on ainsana võimalik oma seksuaalinstinkti teadlikult juhtida. See aga ei pea tähendama vaid instinkti allasurumist. Seksuaalinstinkti ja seksuaalenergiaid teadlikult juhtides ja suunates saad sa ise arendada oma elus armastavaid suhteid ja luua toetava perekonna.

Sugutung ehk libiido

Sugutungi ehk libiidot kirjeldatakse enamasti kui järeleandmatut iha seksuaalse naudingu järele. Tung on tavaliselt midagi sellist, mis inimese tahtest sõltumata määrab või kujundab tema käitumist. Samamoodi on leitud, et ka erootilised ja seksuaalsed ihad mõjutavad inimese käitumist, mõtteid ja tundeid nii enese kui teiste suhtes. See mõju ei ole pelgalt seksiga seotud, vaid ulatub kõigisse eluvaldkondadesse, näiteks tööellu.

Soojätkamise tungist võib lähtuda ka selline käitumine, mis ei ole otseselt seksiga seotud. Näiteks raha, karjääri, välise ilu või uhkuse nimel tegutsemine või mingis võistluses võidu taotlemine võib olla kõrge libiido tundemärk.

Kirjeldatud lähenemine kehtib eelkõige siis, kui seksi peetakse millekski, millele tuleb alluda kui loodusõnnetusele. Kui nii arvata, siis jäävad tähelepanuta võimalused, mis seksuaalsuses tegelikult peituvad. Seksi võib suhtuda kui kaunisse ja efektiivsesse tööriista vaimsel teel – näiteks tantristlikes või taoistlikes süsteemides see just niimoodi ongi. Muutes suhtumist seksi on võimalus oma elus väga paljutki muuta. Õppides koondama ja mitte raiskama oma seksuaal- ehk eluenergiat, saab oma ellu kergel viisil tuua just seda, mida sa vajad. Nii võib seksuaalsusest saada põnev ja naudinguid täis vaimne teekond.

Seksuaalsus kui tabu

Seksuaalsus on sajandeid olnud valdkond, millega on seotud tabud ja manipulatsioon. Seksuaalsuse sisu ja tähendust on aja jooksul palju moonutatud. Need ebaõiged arusaamad, mis on olnud kallutatud lähtuvalt võimulolevate osapoolte huvidest, mõjutavad ka tänapäeval alateadlikult inimeste käitumist.  Väga paljud inimesed seostavad seksuaalsust vaid laste saamise ning lühikeste ja pinnapealsete orgasmide kogemisega. Samuti on seksuaalsus olnud seotud pelgalt füüsilise keha ja seksisooviga. Viimast on peetud mõnikord ka tülikaks primitiivseks vajaduseks, mis tekitab palju probleeme.

Tõelist orgasmi olemust on pikka aega inimeste ees saladuses hoitud. Meie kehad on unustanud (multi)orgasmid, kuna sajandeid on meile õpetatud, et seksuaalsus on midagi madalat, häbiväärset ja halba. Seda õpetust on kasutatud, et hoida inimesi kontrolli all ning takistada meie püüdlust olla vaba ja avastada oma keha, meelt ja hinge. Seksuaalsuse allasurumist kas religiooni või valitsevate süsteemide poolt võib võrrelda keskaegse nõiajahiga, kus kõik, kes veidi ärksamad olid, või näiteks taimedega ravitseda mõistsid, kibekiirelt ja ilma pikema uurimiseta tuleriidal põletati.

Vabadus, õnnetunne ja areng – neid saab arendada ja kogeda, kui inimene on oma seksuaalsusega ühenduses. Seks ühendab inimese ekstaasi-energiaga, mis omakorda loob seose jumaliku olemuse ja sealt tuleneva teadmisega. On väga oluline puhastada oma mõtted negatiivsusest ja kasutada teadlikkust, et hoida ning säilitada oma seksuaalenergiat.

Seksuaalsusest on aegade jooksul sageli väga valesti aru saadud ja seda teadlikult hukka mõistetud. Meie suguorganid, mõtted ja tunded on vahendid naudinguni. Selline nauding tervendab ja aitab tõmmata suures koguses energiat kehasse. Seksuaalsus lubab meil iseendaga kontakti saada. Seks ise ei toimu aga mitte niivõrd suguorganites, vaid eelkõige ikkagi partnerite ajus ja kogu närvisüsteemis. Erinevad religioonid ja vaimsed süsteemid kinnitavad, et mees ja naine kuuluvad kokku, nad on üks. Samuti on olemas teadmised, mis muudavad seksi vaimseks praktikaks ehk meditatsiooniks ja efektiivseks tööriistaks isiklikus arengus.

Seksuaalkultuur

Seksuaalkultuur tähendab seksuaalsusega seotud uskumusi, traditsioone ja väärtusi. See on tekkinud aegade jooksul ning inimeste vahel toimuva suhtluse käigus, just samamoodi nagu kõik teisedki kultuurid. Väljakujunenud tõekspidamised muutuvad aegamööda – see on seotud uute arusaamadega kultuuriruumis ning inimese enesearenguga. Suur roll on siin meedial, mis mõjutab eriti noorte inimeste seksuaalset eneseleidmist.

Kultuur paneb seksuaalkäitumisele ja seksuaalhuvi väljendamisele omad piirid ning loob ideaalid. See on maailma eri paigus väga erinev. Seksuaaliha on pikka aega peetud suureks tabuks ning selle väljendust on kultuuriliselt üsna rangelt normeeritud. Kas seksuaalsuhtes võib olla ainult ühe vastassoost partneriga, oma abikaasaga, või võib partnereid olla mitu? Kas mitu partnerit võib olla avalikult või salaja? Kas partnerid võivad või peavad üksteisest teadma? Kas need partnerid saavad omavahel olla isegi sõbrad? See on siiani erinevates kultuurides isegi Euroopa piires üsna erinev. Enamik inimesi ei teadvusta, et nende endi käitumise põhjused ja motiivid tulevad ümbritsevatest normidest. Turvaline on jätkata nende tavade järgimist ja edasikandmist, mida inimesed enda ümber näevad. Praegu on meil siiski üksikisikuna ajaloo suurim vabadus oma seksuaalelu elada just nii nagu endale sobib, seda juhul kui me ei kahjusta seejuures kedagi teisi.

Kuidas on seksuaalkultuur ajaga muutunud?

Euroopalikus ja ameerikalikus kultuuriruumis käsitleti enne 19. sajandit seksuaalsust valdavalt seoses karmide hoiatustega. Hoiatati hooraelu, liiderdamise, verepilastuse ja kõikvõimalike loomuvastaste tegude eest. Normeeritud oli isegi see, millises poosis oli lubatud oma abikaasaga seksida. Inimeste arusaamises puudus seksuaalsuse kaunis ja väestav külg täielikult.

Kuni 1960. aastateni vaikis haritlaskond seksist või äärmisel juhul ainult vihjas sellele. Õpikutes räägiti suguelust pigem hoiataval toonil. Sellega loodi alusetuid hirme, näiteks arvati, et eneserahuldamine on tervisele kahjulik. Suhtumine naiste seksuaalsusesse oli eriti tauniv, seksuaalsust seostati vaid abieluga ja ka sellisel juhul oli tegu eelkõige mehe vajaduste rahuldamisega. Seksuaalne naine, kes seksi naudib, tembeldati hooraks.

Peale 1960. aastat julgesid kirjanikud kirjutada seksist nii, nagu oli ammu rahvasuus räägitud. 1980. aastate keskpaigani jätkus visuaalse pornograafia range reguleerimine. 21. sajandi alguses levisid pornograafilised materjalid inimeste magamistubadesse.

Siiani kasutatakse seksist rääkides pigem kaudset väljendust ning otseütlemist peetakse labaseks ja harimatuks.
allikas:

Korraldatud abielu ja lõputud valikuvõimalused

Läbi aegade on väga paljudes piirkondades noori paari pandud vanemate poolt korraldatud abielude kaudu. Nendes kultuurides on abielu eelkõige majanduslike huvide ja võimu kindlustamise vahend ning harva tõelise armastuse märk. Kultuure, kus valdava osa abielusid korraldavad vanemad ning pruut ja peig kohtuvad alles pulmas või mõni päev enne pulmi, eksisteerib hulganisti veel ka tänapäeval.

Euroopalikus ja ameerikalikus kultuuris on tavaliselt normiks, et oma kaaslase saab igaüks ise valida. Samas on see suur valikuvabadus tihti ka tohutut segadust tekitav. Elab ju maailmas üle 7 miljardi inimese, kellest ligikaudu pooled on mehed ja pooled naised ehk põhimõtteliselt on meil kõigil võimalik valida rohkem kui 3,5 miljardi võimaliku partneri vahel. Siiski valime sobiva partneri oma väärtusest ja tunnetest lähtuvalt ja hea, kui see on üheaegselt nii mõistuse ja südame otsus.

Usundid ja seksuaalsus

Paljudes usundites, kultuurides ja ühiskondades on välja mõeldud keelde, kombeid ja seadusi, et reguleerida inimeste seksuaalkäitumist. Tihti on nende piirangute taga olnud vajadus valitsevat klassi ja religiooni kaitsta ja kindlustada. Siia kuulub näiteks monogaamne abielu ilma võimaluseta lahutada, mosleminaiste näokatted jms. Need on üksikud näited meetoditest, mis piiravad inimese loomulikku seksuaalsust. Teisalt on arusaadav, et ühiskond on püüdnud seksuaalsust kontrollida, sest seksuaaltung on suurim liikumapanev jõud, mis võib saada ühiskonnas valitsevatele tavadele ohtlikuks.

Paljudes usundites peetakse seksuaalsust jõuks, mis kujutab endast suurt ohtu. Ristiusk on üks neist usunditest. Seda peegeldab katoliku kiriku preestrite tsölibaat (seksist hoidumine), keeld kasutada rasestumisvastaseid vahendeid ja seksuaalse vabaduse taunimine. Paljuski pärineb siit just naiste seksuaalsusega seotud valehäbi, mis on olnud ühiskonda sügavalt sissejuurdunud.

Vabanemine seksuaalsusega seostatud häbist kristlikus maailmas sai alguse usupuhastusest ehk reformatsioonist. See protsess viis lõpuks naiste seksuaalse vabanemise, feminismi ja 1960. aastate seksuaalrevolutsioonini. Alles 1965. aastal seadustati rasestumisvastaste vahendite müük Ameerika Ühendriikides. 1969. aastal lubati müüa seksimänguasju esimesena Lääne-Euroopa riikidest Taanis.

Seksuaalsus kui vägi

Kuigi sellest pole alati avalikult räägitud, on kogu inimajaloo vältel suguühet seostatud inimese püüdlusega saavutada ühtsustunne, suurendada eluenergiat ja luua selle abil, mida hetkel on vaja.
Nauditava seksuaalvahekorra järel kaob ajataju – see ajatusse ruumi libisemine viib meid ühendusse enda pärisolemusega. Sarnaseid olekuid on võimalik kogeda mitmesuguste mediteerimisviisidega. Eri kultuurides on seksuaalset ekstaasi kasutatud abivahendina, et saavutada ühtsus universumi või jumalaga. Sama eesmärgiga kasutatakse teisal alkoholi, ravimeid, erinevaid väetaimi, muusikat, tantsu, asketismi (tagasihoidlik elustiil) ja muud.

Seksuaalne identiteet ja suundumus

Maailm, kus me elame, on väga paljudes aspektides üles ehitatud duaalsusele ehk kahesusele. Esmapilgul isegi vastanditele, näiteks päev ja öö, pluss ja miinus, soe ja külm, märg ja kuiv, vertikaalne ja horisontaalne, Päike ja Kuu, kõva ja pehme, kiire ja aeglane. Ka seksuaalsuses nähakse eelkõige duaalsust – on poisid ja tüdrukud, mehed ja naised. Me elame maailmas, kus vaikiv ja levinud arusaam on, et inimesed jagunevad soo järgi meesteks ja naisteks ning et naistele meeldivad mehed ja meestele naised.

See kehtib küll enamuse, kuid mitte kõigi kohta. Kes me oleme ja kellesse kiindume, on nüansirohke teema, mis hõlmab endas bioloogilist sugu, sotsiaalset sugu, soorolle ja soolist identiteeti. Neile omakorda lisandub seksuaalne suundumus. Vaatame lähemalt ja mõtestame mõned terminid lahti.

Bioloogiline sugu       on kombinatsioon anatoomiast, füsioloogiast ja geneetikast. Anatoomia alla käib see, milliste genitaalidega oleme sündinud. Füsioloogia alla käivad näiteks hormoonid, menstruaaltsüklid ja sperma tootmine. Geneetika tähendab kromosoome – XX naiste ja XY meeste puhul ning eksisteerivad ka XXY, XYY jpt.

Sotsiaalne sugu           on meie sisemine arusaam soorollidest ehk mida ühiskonnas peetakse mehelikuks ja naiselikuks. See tähendab ka iseenda tunnetuslikku paigutamist sellesse süsteemi.  Sotsiaalne sugu viitab sellele, millise soorolli alusel me käitume.

Soorollid                      võivad erineda kultuuriliselt ja rahvuslikult ning isegi erinevates sotsiaalsetes gruppides võivad olla mehelikkusele ja naiselikkusele erinevad ootused.

Sooline identiteet     on kombinatsioon eelnevast. See on meie isiklik veendumus ja äratundmine meie enda jaoks, milline mees või naine me olla soovime.

Enamuse jaoks meist langevad need märksõnad kõik kokku. Näiteks peenise ja XY kromosoomiga ennast mehena tundev inimene identifitseeribki end mehena ja tõenäoliselt ka otsib seksuaalpartnerit just naiste hulgast.

Sooline identiteet

Sooline identiteet kujuneb välja tavaliselt kolmandaks eluaastaks ning hilisemas eas on seda äärmiselt raske muuta. Sooline väljakujunemine lõpeb üldiselt 4‒6 aasta vanuselt. Soolist identiteeti mõjutavad ümbritsevad inimesed, sotsiaalne suhtlus ning lapse enda isiklik huvi.

Soolisuse 4 kategooriat on:

1. soolisuse kontseptsiooni mõistmine
2. soorollide standardite ja stereotüüpide õppimine
3. oma vanematega samastumine
4. soolise eelistuse väljakujunemine

Sooline identiteet on laste puhul väga muutlik. Uuringud näitavad, et sooline identiteet kujuneb kolmes etapis:

• väikelaste ja koolieelikutena õpitakse ära kindlaksmääratud sooga seotud omadused
• teine etapp on kinnistumine, kus identiteet muutub jäigaks, see toimub vanuses 5–7
• pärast „jäikuse tippu“ muutub identiteet jälle rohkem voolavaks ja sotsiaalselt määratletud soorollid ei ole enam nii olulised

Soorolli klammerdumine täiskasvanueas aga võib piirata inimese võimet eneseteostuseks ja pärssida identiteedi arenemist. Soorollid ei ole püsivad – need muutuvad seoses ühiskonna muutumisega ja seoses sellega, kuidas inimesed eemalduvad “traditsioonilistest” rollidest ka teistes valdkondades. Soorollid on segunemas ja just sotsiaalsete soorollide hägustumine lubab inimestel sügavamalt iseendasse vaadata ja oma identiteeti otsida.

Nii mõnigi inimene leiab, et traditsiooniline ainuvõimalik valik mehe ja naise identiteedi vahel on nende jaoks ebatäpne. Mõni tunneb ennast naiseliku mehena, mõni meheliku naisena. Mõni ei tunne end kummanagi. Mõni tunneb, et on sündinud valede genitaalidega.

Heteroseksuaalsust normiks pidavas ühiskonnas võib nende inimeste teekond eneseidentiteedi leidmiseni, selle aktsepteerimise ja väljendamiseni võtta väga kaua aega. See sõltub ka  isiklikust, sotsiaalsest ja ühiskondlikust keskkonnast, kus inimene asub.

Seksuaalsus on inimese isiksuse osa ja seega tema isikupära osa. Seksuaalsus jaguneb homo-, bi- ja heteroseksuaalsuseks ning aseksuaalsuseks.

Intersoolisus ja interseksuaalsus

Intersoolisus seostub inimesega, kes on sündinud bioloogiliselt sellisena, et teda ei saa määratleda puhtalt kas mehe või naisena. Tema bioloogiline sugu (anatoomia, füsioloogia ja geneetika) ei ole ühene. Interseksuaalsust esineb umbes 1% elanikkonnast ja see ei ole meditsiinilises mõttes probleem.

Intersoolisusel on palju väljundeid. See võib tähendada ebatavalisi genitaale või sisemisi seksuaalorganeid. Näiteks on inimesel nii munasarjade kui munandite koed. See võib tähendada erilist kromosoomide kombinatsiooni, näiteks XXY. Mõned inimesed võivad näha sündides välja täiesti tavalised, kuid alles puberteeti jõudes selgub, et nende anatoomia ja hormoonid ei lähe omavahel kokku.

Paljud intersoolised inimesed saavadki oma olukorrast teada alles puberteedieas ning mõned elavad kogu elu teadmatuses. Intersoolisuse teadvustamine ja inimkonna arusaam sellest on kiiresti paranemas. Veel hiljuti kohtlesid arstid sünnil avastatud intersoolisust (eelkõige suguelundite pinnalt) kui lahendamist vajavad probleemi – arsti ja pere otsustasid koos, millises suunas suguelundeid „korrigeerida“. Samuti kombineeriti seda vajadusel mees- või naissuguhormoonide lisamisega puberteedieas. Tänapäeval on levinud lähenemine, et ükskõik millise operatsiooniga tuleks võimalusel oodata, kuni inimene on piisavalt vana, et ise otsustada, milline sooline identiteet talle kõige loomulikum on, ning kas ta üldse meditsiinilist sekkumist vajab.

Transsoolisus ja transseksuaalsus

Transsoolisus kirjeldab inimesi, kelle sooline identiteet ei lange kokku sellega, millega nad sündinud on. Transsoolise kohta on liikvel väga palju erinevaid väljendeid ja termineid (trans, transmees, transnaine, F2M, opieelne jpt), hea praktika on kasutada väljendeid, mida konkreetne inimene ise eelistab.

Nimetusega „sooline düsfooria“ kirjeldatakse inimesi, kes kogevad rahulolematust oma sünnijärgse sooga ning sellega kaasnevate soorollidega. Probleemid tekivad siis, kui ühiskond nõuab, et inimene võtaks omaks need soorollid, mis on vastuolus tema enda soolise identiteediga. Probleeme tekitavad ka stereotüübid või eeldused, et inimene peab käituma ühest konkreetsest soost lähtuva käitumismalli järgi, kui ta ise samastab end teise sooga.

Transsoolised inimesed väljendavad oma identiteeti erinevalt – selleks võib olla riietus, käitumine ja maneerid. Mõned inimesed võtavad lisaks hormoone ja teevad korrigeerivaid operatsioone, et olla lähemal oma identiteedile. Mõned inimesed ei soovigi end määratleda kahesel skaalal ning teha valikut mehe ja naise identiteedi vahel. Nad võivad end nimetada lihtsalt transsooliseks või siis üldse igasugusest nimetamisest loobuda.

Transsoolise inimese puhul tuleb arvestada tema:

• soolist identiteeti – kellena ma end tunnen?
• käitumist – kuidas ma riietun ja käitun?
• seksuaalset orientatsiooni – keda ma atraktiivseks pean?

Sellest lähtuvalt jagunevad transsoolised inimesed väga erinevalt ning seetõttu on üldistamine võimatu.

Seksuaalne orientatsioon

Alles nüüd, kui oleme põgusalt vaadanud üle seksuaalse identiteedi, saame vaadelda seksuaalset orientatsiooni. Seksuaalne orientatsioon tähendab emotsionaalset, romantilist ja seksuaalset tõmmet enamasti kas meeste või naiste poole. Tegelikult hõlmab see ka kogu laia seksuaalse identiteedi skaalat, sealhulgas ka neid, kes ennast identifitseerida ei soovi.

Kõige levinumad seksuaalsed orientatsioonid on

• heteroseksuaalsus
• homoseksuaalsus
• biseksuaalsus
• aseksuaalsus

Heteroseksuaalsusest erineva seksuaalse orientatsiooniga inimesed on üldiselt koondatud ühise nimetaja alla LGBT – lesbi, gei, bi, trans. Mõnikord on sellele täheühendile juurde pikitud lisatähti. LGBTIQ+ lisab interseksuaalsuse ja konkreetse sildita seksuaalvähemused (queer) ning plussmärk viitab sellele, et tähtede loetelu ei ole lõplik.

Homoseksuaalsus

Homoseksuaalsed inimesed tunnevad seksuaalset või romantilist tõmmet samast soost inimeste vastu. See nimetus hõlmab endas nii mehi kui naisi, kuigi homoseksuaalseid naisi nimetatakse ka lesbideks. Lesbisid peetakse kahekordselt diskrimineeritud grupiks – esmalt seetõttu, et nad on naised, ja seejärel seetõttu, et nad on lesbid.

Keegi ei tea täpselt, mis homoseksuaalsust põhjustab. Enamlevinud on arvamus, et seda võib tekitada geneetilise soodumuse ja ühiskondlike faktorite koosmõju. Homoseksuaalsus ei ole haigus ega vaimne häire. Seksuaalset orientatsiooni ei saa muuta. Homoseksuaalsest ei saa heteroseksuaalseks muutuda ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt. Mis omakorda ei tähenda, et seksuaalne suundumus ei võiks iseenesest muutuda. Seksuaalne suundumus on osadel inimestel kindlaks määratud ehk jäik, teistel aga voolav ning võimeline aja jooksul muutuma.

On üsna levinud valearusaam, et inimene valib ise endale seksuaalse suundumuse. Et selle mõtte jaburuses veenduda, on heteroseksuaalsele inimesele ehk abiks järgmised küsimused:

• Mis põhjustas sinu heteroseksuaalsuse?
• Millal sa otsustasid, et sa oled heteroseksuaal?
• Kas võib olla, et sinu heteroseksuaalsus on vaid eksperimenteerimise faas, millest sa kasvad välja?
• Võib olla pole sa lihtsalt õiget samasoolist seksuaalpartnerit leidnud?
• Kui sa ei ole kunagi samasoolisega seksinud, kuidas sa tead, et see poleks sinu tegelik eelistus?

Samu küsimusi ümberpööratult on kuulnud enamus homoseksuaalsest inimestest. Keegi ei vali oma seksuaalset suundumust, kõik leiavad selle, mis on neile isiklikult kõige loomulikum.

Teadlased on võrrelnud samasoolisi ja erisoolisi paare. Nad leidsid, et mõlemad on sarnased selles, mis puudutab rahulolu ja pühendumust suhtes. Heteroseksuaalsed ja homoseksuaalsed inimesed jagavad romantilistes suhetes sarnaseid ootusi ja ideaale. Erinevad uuringud näitavad, et homoseksuaalsed vanemad on oma lastele sama head vanemad kui heteroseksuaalsed paarid. Samuti on leidnud kinnitust, et homoseksuaalsete vanemate lastel ei ole soodumust homoseksuaalseks muutuda.

Biseksuaalsus

Biseksuaalsus on seksuaalne tõmme nii samasooliste kui ka vastassooliste inimeste vastu. Biseksuaalsus sõltub enamasti tunnetest – biseksuaalsed ei pööra kaaslase soole niivõrd palju tähelepanu. Eelkõige on olulised tunded, mis kaaslase vastu tekivad. Biseksuaalsed inimesed tunnevad end vahel homoseksuaalsetena, vahel heteroseksuaalsetena – enamasti aga mõlemana.

Biseksuaalsuse kõrval on levinud ka panseksuaalsuse ehk omniseksuaalsuse mõiste, mis tähendab seksuaalset tõmmet kõigi bioloogiliste sugude ja seksuaalsete identiteetide vastu.

Lisaks on veel kontseptsioon voolavast seksuaalsusest, mis tähendab lihtsustatult, et inimese seksuaalne suundumus on erinevatel perioodidel erinev. Näiteks naine, kes oma teismelise eas armus ainult meestesse, kuid oma neljakümnendates avastab, et nüüd meeldivad talle vaid naised.

Aseksuaalsus

Aseksuaalseks loetakse inimesi, kes ei tunne seksuaalset tunnet kummagi sugupoole vastu kas üleüldse või pikkade perioodide jooksul.

Kapist välja tulemine

Seksuaalne suundumus tähendab inimese seksuaalset identiteeti kombinatsioonis seksuaalse käitumise ja seksuaalse külgetõmbega ning inimene ise määratleb, mis ta on. See viimane ongi seksuaalse suundumuse juures võtmesõna, sest eelmainitud kombinatsioonid võivad olla erinevad. Seksuaalne külgetõmme ja käitumine ei pea alati olema kooskõlas inimese seksuaalse identiteediga. Näiteks võib inimene end määratleda heteroseksuaalsena, geina, lesbina või biseksuaalsena ilma, et tal oleks üldse olnud füüsilisi seksuaalseid kogemusi. Samuti võib inimesel olla olnud homoseksuaalseid kogemusi, aga ta ei pea end geiks, lesbiks ega biseksuaalseks. Samamoodi võib end gei või lesbina identifitseerinud isik aeg-ajalt omada seksuaalset kontakti vastassoo esindajaga, aga end mitte biseksuaalsena määratleda. Inimeste kohta, kelle seksuaalne suundumus ei ühildu nende seksuaalse identiteediga, kasutatakse mõnikord terminit “kapis olema”.

Kapist välja tulemine on kujund selle kohta, kui LGBT-inimene jagab infot enda seksuaalse suundumuse või soolise identiteedi kohta teiste inimestega. Kapist välja tulemist kirjeldatakse kolme faasina:

• Iseendale tunnistamine – iseenda seksuaalse suundumuse tundma õppimine. Arusaamine, millistele suhetele ollakse avatud.
• Teistele avalikustamine – otsus jagada enda seksuaalset suundumust teistega. Näiteks sõprade, pere või töökaaslastega.
• Avalikult LGBT-na elamine.

Kapist välja tulemine on teiste vähemusgruppidega võrreldes üsna erandlik kogemus. Enamusel vähemusgruppidest pole selleks vajadust – füüsiline puue, rass, vanus jne on niikuinii nähtav. Samuti puudub enamasti teistel vähemusgruppidel sotsiaalne surve end peita, ning neil on ühiskondlik tugi enesearenguks. Erinevalt teistest vähemustest ei kasva homoseksuaalsed noored üles kogukondades, mis homoseksuaalset identiteeti tugevdaks ja toetaks ning kus nad saaksid selle kohta teadmisi. Tihti kasvavad nad üles kogukondades, mis on homoseksuaalsuse suhtes ignorantsed või vaenulikud. Just see on põhjuseks, miks linnades on seksuaalvähemusi oluliselt rohkem kui mujal. Tihedam asustus tähendab võimalust elada anonüümsemana, vältida diskrimineerimist ning leida kergemini sobivat partnerit ja tuge.  Paraku toidab suurematesse linnadesse kolimine väiksemates kohtades elavate inimeste arvamust, et vaid heteroseksuaalsus on normaalne. Seda nimetatakse heteronormatiivsuseks.

Ühiskond peab normiks heteroseksuaalset identiteeti – see on üheks põhjuseks, miks kapist välja tulemine ei ole ühekordne kogemus. Enamus, kes on kapist välja tulnud, kogevad seda üha uuesti ja uuesti. Iga uus inimene, kellega kohtutakse, võib vaikimisi eeldada, et tegu on heteroseksuaalse mehe või naisega. Esmapilgul võib näida see vähetähtsa probleemina, sest miks peaks keegi endast nii personaalset infot iga uue tuttavaga jagama. Tegelikkuses on neid situatsioone, kus seksuaalne suundumus kaudselt esile kerkib, igapäevaelus üllatavalt palju. Töökaaslane räägib abikaasaga ettevõetud suusaretkest ja küsib, mida sina nädalavahetusel tegid. Sõber kutsub jaanitulele, kutse on kahele. Tänaval küsib turist, kus on head tantsuklubid. Sugulase juubelil küsib onu, et millal ka abiellumist oodata võib. Kõik need situatsioonid sunnivad valikutele – kas valetada, mitte korrigeerida valearvamust või kapist välja tulla.

Väljend „kapis välja tirimine“ tuleb inglisekeelsest sõnastouting(„väljutama“). See on LGBT-inimese seksuaalse suundumuse või soolise identiteedi avalikustamine ilma isiku nõusolekuta. See võib juhtuda kas kogemata või meelega. Mitmete nimekate poliitikute, kuulsuste ja ametnike seksuaalset suundumust on nende tahte vastaselt avalikustatud. Avalikustajate motiivid on olnud erinevad alates pahatahtlikkusest kuni poliitiliste ja moraalsete uskumusteni. Paljud on sellise tegevuse vastu. Samas teised julgustavad avaliku elu tegelasi “kapist välja tirima”, kui nad kasutavad enda positsiooni, et kahjustada teisi LGBT-inimesi.

Sildid ja sildistamine

Ühiskonnas on nimetuste andmine ehk sildistamine justkui vältimatu. Seetõttu on arusaadav, et inimesed püüavad ennast ja teisi kuidagi lahterdada. Kui mees on seksuaalselt huvitatud meestest, siis peab see mees olema gei ehk homoseksuaalne. Kui seesama mees on huvitatud lisaks ka naistest, siis ilmselt on ta biseksuaalne. Aga kui üks naine on alati olnud sisse võetud teistest naistest, kuid siiski vahel harva lubab endale füüsilist lähedust mehega – kas ta on siis ikka biseksuaalne? Isegi siis, kui ta ise arvab, et on lesbi? Aga kui inimene, kes on ainult vastassoost huvitatud, näeb vahel unes seksi samasoolistega? Kui me lisame siia veel seksuaalse identiteedi, siis lähevad asjad päris segaseks. Millise sildi peaks endale valima transseksuaalne mehena sündinud korrigeerivat operatsiooni mitte läbinud naisena käituv inimene, kes on armunud meheliku käitumisega end sooliselt mitte määratlenud inimesse. On ta heteroseksuaal? Jah, miks mitte.

Siltide valik on eelkõige defineerimise küsimus. Võtame ühe näite homoseksuaalsuse pinnalt. Üks suur uuring Ameerikas sai järgmised tulemused:

Kust läheb piir, millest üle minnes oleme võtnud endale homoseksuaalsuse sildi? Kas silte valime endale meie ise või valivad neid meile teised? Kas peab üldse silt olema? See on eelkõige sisetunde küsimus. Inimesed on oma olemuselt sotsiaalsed olendid ja seeläbi ka seksuaalsed olendid. Enese sildistamine võib aidata meil ennast paremini aktsepteerida ja oma suhetes paremini hakkama saada, aga võib ka seda takistada. Paljuski sõltub see keskkonnast ja ümbritsevatest inimsuhetest.

Lisaks on oluline aru saada, et me ei pruugi valida seksuaalse identiteedi või suundumuse silti kogu eluks. See, mis tundub meile loomulik täna, ei pruugi seda olla homme. Hinnanguliselt vahetab üks inimene kahekümnest elu jooksul enda seksuaalse suundumuse silti.

Seksuaalsus ja seadusandlus

Seksuaalne enesemääramisõigus on inimese üks põhiõigusi. See tähendab õigust vabalt valida, kas, kellega, millal ja mil viisil seksuaalvahekorda astuda. Seksuaalne enesemääramisõigus tuleb Eesti Vabariigi põhiseadusest.

Eesti põhiseadus puudutab seksuaalsust kaudselt

Paragrahv 19 ütleb: „Igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.”

Seksuaalset enesemääramise õigust käsitleb ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12, mis räägib võrdsuse põhimõttest ja keelab diskrimineerida. Seega ei ole lubatud seksuaalse suundumuse alusel kedagi ebavõrdselt kohelda ega taga kiusata.

Paragrahv 12 ütleb: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”

10 seksuaalsusega seotud inimõigust

Eesti Vabariigi seadustes ei ole otsesõnu lahti kirjutatud, millised õigused kuuluvad seksuaalse enesemääramisõiguse alla. Seksuaalõigused on aga kirja pandud 1996. aastal Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (International Planned Parenthood Federation) seksuaal- ja reproduktiivõiguste hartas.

Seksuaalõigused on seksuaalsusega seotud inimõigused. Nende õiguste peamine eesmärk on see, et kõik inimesed saaksid olla vabad, võrdsed ning nende väärikus oleks kaitstud. Seksuaalõigused lähtuvad põhimõttest, et seksuaalsus on inimese lahutamatu osa. Seksuaalsusel ja sellest tuleneval naudingul on inimeseks olemise juures keskne roll. Seda olenemata sellest, kas inimene otsustab lapsi saada või mitte.

Seksuaalõiguste puhul arvestatakse, et alla 18-aastaste õigused ja kaitse erinevad täiskasvanute omadest. Need peavad arvestama iga üksiku lapse arenevaid võimeid, et iseseisvalt oma õigusi kasutada.

10 seksuaalõigust on:

1. õigus seksuaalvabadusele ja turvalisusele
2. õigus enesemääramisele
3. õigus privaatsusele
4. õigus võrdsusele
5. õigus seksuaaltervisele ja -tervishoiule
6. õigus naudingule
7. õigus eneseväljendamisele
8. õigus valida partnerit
9. õigus teha järglaste saamise osas valikuid
10. õigus teabele ja haridusele

Täiskasvanu seks noorema kui 14-aastasega on kuritegu

Seksuaalne enesemääramisõigus on Eesti Vabariigi seaduste järgi vanusega piiratud. Seadusandja on leidnud, et laste ja noorte võime mõista seksuaalkäitumist on täiskasvanutega võrreldes väiksem. Seksuaalsele enesemääramisele on kehtestatud vanusepiir. See aitab vältida seksuaalset kuritarvitamist ja aitab tagada, et noorte seksuaalne areng oleks eakohane ja terve. Eestis on seksuaalse enesemääramise vanusepiir karistusseadustiku järgi 14 aastat. Samas vanusepiir erineb riigiti olulislet ja Eestis on vanusepiir suhtelislet madal.

Seksuaalse enesemääramise vanusepiir tähendab, et seaduse tasandil on kokku lepitud, et inimene hakkab seksuaalkäitumisest täielikult aru saama 14-aastaselt. Selles vanuses on ta suuteline oma seksuaalsusega seotud õigusi ja vabadusi mõistma.

Alla 14-aastast ei peeta veel küpseks, et ta suudaks mõista seksuaalvahekorras olemise tähendust, selle riske ja tagajärgi. Alla 14-aastaselt seksuaalsuhteks nõusoleku saamist käsitletakse nõusoleku väljameelitamisena ja seda nähakse alati kui ärakasutamist. See tähendab, et täisealise seksuaalvahekord noorema kui 16-aastasega on seksuaalkuritegu.

Seks 10-17 aastastel omavahel on seaduse järgi lubatud

Seksuaalse enesemääramise vanusepiirist jäävad välja 10-17 aastaste alaealiste omavahelised seksuaalsuhted. Sellised suhted on seaduste järgi Eesti Vabariigis lubatud.

Kindlasti on ka alaealiste omavaheliste seksuaalsuhete puhul alati oluline meeles pidada, et tahtevastaselt toimunud vahekord või muu seksuaalse suunitlusega käitumine on lubamatu ja karistatav.

Alla 10-aastane laps ei ole võimeline otsustama oma seksuaalkäitumise üle ega saa sellest õigesti aru. Igasugune seksuaalse suunitlusega tegu alla 10-aastase lapse suhtes on igal juhul seksuaalkuritegu. Seda olenemata sellest, kas teiseks pooleks on alaealine või täiskasvanu.
allikas:

Karistusseadustik määratleb süüteod

Põhiseaduse järgi on igaühel õigus vabalt valida, kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub. Samas peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel arvestama, et ta ei riivaks sellega teiste inimeste õigusi. Põhiseaduse § 19 annab küll õiguse ja vabaduse seksuaalseks enesemääramiseks, kuid paneb ka kohustuse austada ja arvestada teiste inimeste õiguste ja vabadustega.

Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod karistusseadustiku järgi on:

• vägistamine
• suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine
• suguühe järeltulijaga
• suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega
• alaealiselt seksi ostmine
• seksuaalse eesmärgiga kokkulepe lapseealisega kohtumiseks
• lapseealise seksuaalne ahvatlemine

Kuna alaealine ei mõista lõpuni seksuaalkäitumise tähendust ja sisu, on süütegude puhul, kus kannatanu on alaealine, karistused oluliselt rangemad.

Kooseluleping ja abielu

Eestis on võimalik anda oma kooselule ametlik vorm. Seda saab teha abielludes või kooselulepingut sõlmides. Sel viisil kehtib suhtes õigusaktides kirja pandud regulatsioon.

Kooseluleping on sooneutraalne. See tähendab, et lepingu võivad sõlmida kas mees ja naine või kaks samast soost isikut omavahel.

Abielu on lubatud sõlmida Eestis monogaamia vormis mehe ja naise vahel. See tähendab, et ühel mehel võib olla ainult üks naine ja vastupidi. Kui üks osapool on juba registreeritud kooselus või abielus, siis ei saa uut kooselulepingut ega abielu sõlmida.

Abielu ja kooselulepingut saab sõlmida vaid kahe osapoole vahel. Kas siit võiks järeldada, et ka seksuaalsuhe on lubatud vaid sellesama ühe partneriga? Ühiskondlikult on justkui selline ootus olemas ja truudust ühele partnerile peetakse traditsioonilise abielu osaks. Seadusandja siiski inimeste seksuaalset käitumist sel viisil ei reguleeri. Abikaasad ja kooselulepingu pooled on vabad omavahelisi seksuaalsuhteid ise kujundama. Nii abielu kui kooselulepingu puhul kehtib seksuaalne enesemääramisõigus koos kohustusega arvestada ka teiste isikute õigustega.

Erinevate kultuuride seksuaalpraktikad

Tantra

Tantra on teadus vaimsest kasvamisest eesmärgiga saada sügavam kontakt oma kõrgema minaga. Valdav osa tantrast ei tegele seksuaalsusega vaid käsitleb nii igapäevaseid kui ka vaimseid teemasid ja praktikaid. Vaid üks väike osa tantrast puudutab tantristlikku seksuaalsust.

Mis on tantristlik seks?

Tavalise seksi kõrval eksisteerib ka iidsest Indiast pärinev tantristlik seks. Selline seks oluline abivahend, et vaimsel teel edasi pürgida ja oma spirituaalsust arendada. Tantristlik seks on paarismeditatsioon, kus füüsilise ja energeetilise seksi käigus genereeritakse seksuaalenergiat ja loodud seksuaalenergia tõstetakse ühise meditatsiooni abil kõrgematesse energiakeskustesse.  Partnerid toetavad üksteist ja aitavad teineteisel vaimsel teel edasi liikuda ja areneda. Seks ei ole tantras omaette eesmärgiks ega lõpp-punktiks. See on pigem meetod või tööriist, et luua seksuaalenergiat, mida omakorda kasutatakse kütusena vaimsel kasvamisel.

Tantristlik seks eeldab jooga- ja meditatsioonipraktikate abil keha ja meele puhastamist. Vaid nii oled võimeline tunnetama kehas peenemaid energiaid. Tantristlikus seksis keskenduvad partnerid sellele, et pakkuda üksteisele naudingut. Teineteisele pakutud täisväärtuslik nauding hakkab seksuaalenergiana partnerite vahel peegelduma ja paisub iga peegeldusega üha võimsamaks. Tantra järgi ei olegi mees üksi võimeline orgasmi kogema, kuid ta saab tunda ja nautida naisele antud orgasme. Seega tantraseksis keskendub mees naisele naudingu pakkumisele ja saab nii ka ise sellest osa. Eesmärgiks ei ole mitte nauding ise, vaid naudingu abil toodetud kvaliteetse seemneenergia tõstmine kõrgematesse energiakeskustesse ehk tšakratesse. Eesmärgiks on seega isiklik ja paari spirituaalne areng.

Seemnepurskest hoidumine

Tantra järgi on mehel oluline hoiduda seemnepurskest ja naisel rohke verega menstruatsioonist ning nn väljapoole suunatud orgasmidest. Need on orgasmid, mille järel naine ei suuda või ei soovi seksiga jätkata või tahab seksi lõpetada.  Sellised orgasmid raiskavad seksuaalenergiat, mida on tantra järgi sünnipäraselt kaasa antud vaid limiteeritud koguses.

Tantristlikus seksis õpib mees lahutama orgasmi ja seemnepurske. Sellisel viisil suudab ta kogeda väga sügavaid ja võimsaid multiorgasme ehk mitmeid järjestikuseid orgasme ilma seemnepursketa. Kuna mees loobub seemnepurskest, siis võib ta naisega ühtes olla ja penetratsiooni jätkata sisuliselt lõputult. Seega saavad partnerid tantristlikus seksis ise valida, millal seks lõpetada. Seksi kestust ei piira see, et mees ei suuda n-ö piisavalt kaua vastu pidada. Oluline on seejuures nüanss, et varasemast eesmärgistatud tegevusest, mis oli purskeni penetreerimine, on saanud nüüd rahulik protsessina kulgev tegevus. Samuti puudub partneritel vajadus orgasmini n-ö võidu joosta, kuna penetratsiooni kestus on limiteerimata.

Vali õpetajat hoolikalt

Kui sul on huvi tantristliku seksuaalsuse vastu, siis on mõistlik õppida tantristlikke meetodeid kogenud õpetaja juhendamisel. Nii väldid võimalikke tüsistusi ning seda nii mehe kui naise puhul. Kirjanduse põhjal iseseisvalt õppimine võib lõppeda ebasoovitavate tagajärgedega, kuna sellisel juhul puudub õpetaja pidev tagasiside ja juhendamine. Traditsioonilised tantratekstid on sageli kirjutatud just sellises keelekasutuses, et ilma kogenud õpetaja abita ei suudetaks neid mõista.

Nii nagu mistahes muul elualal, saab inimene ainult ise areneda ja edasi liikuda. Õpetajad ja juhendajad on küll olulised, kuid nad saavad olla vaid abiks ja teejuhiks.

Tantramaailm muutub järjest populaarsemaks. Nii pakutakse sageli, eriti aasiariikides,  kõikvõimalikku abi vaimse tee kiirendamiseks, sealhulgas ka seksuaalset abi ehk nö seksi guruga. Ei ole aga põhjust uskuda, et seda abi vastu võttes on võimalik saavutada märkimisväärselt kiiremaid ja püsivaid tulemusi, kui ise oma arenguteel õpetaja toetusel edasi liikudes. Seega tasub olla selliste pakkumiste suhtes ettevaatlik ja kontrollida hoolega pakkuja tausta.

Taoism

Hiina arstid kirjutasid otsekoheseid raamatuid armastusest ja seksist juba 2000 aastat tagasi või veelgi varem. Armastus ja seks oli Hiinas nimelt oluline meditsiini osa. Armatsemist peeti nii naistele kui meestele vajalikuks, kuna see tagas inimeste füüsilise ja vaimse tervise. Kasulik oli seks aga vaid juhul, kui see oli täielikult rahuldustpakkuv.

Seks on loomulik ja tervislik

Taoismis nähakse seksi kui loomulikku osa inimese vaimses arengus. Seksimist õpiti selleks, et armatsemist väestada, võimendada ja pikendada. See omakorda loob paari vahel parema armusuhte ja tugevdab nii ka peresuhteid. Seksuaalsete praktikate abil osati tõsta laste intellektuaalset taset, ilu, tarkust, tervist ja moraalsust. Seksuaalsusega seotud teadmised panustasid inimese füüsilisse, mentaalsesse ja vaimsesse kasvamisse.

Seksuaalsetele oskustele pandi Hiinas suurt rõhku. Seks ei olnud ainult nautimiseks, vaid seda peeti oluliseks täisväärtusliku elu osaks. Seksi suhtuti kui millessegi loomulikku ning sellega ei seondunud patutunnet või moraalset süükoormat. Puudus igasugune mahasurumine, mis tegi hiinlaste seksuaalelu väga tervislikuks.

Seksuaalsuse 3 põhimõtet

Hiina taoismi õpetused, mis puudutavad seksuaalsust, sisaldavad kolme põhimõtet:

• mehe seemnepurske kontroll
• naise sügava rahulduse saavutamise olulisus
• arusaam, et seemnepurse ja orgasm on kaks eri asja

Tao innustab mehi õppima seemnepurske kontrollimist nii mehe enda tervise pärast kui ka selleks, et naine saaks sügava rahulduse. Seemnevedeliku väljalaskmist nähti kui haiguste ja isegi surma põhjustajat. Seksi pikka kestust peeti oluliseks mõlemale partnerile, et mees saaks naiselikku yin-essentsi ja naine mehelikku yang-essentsi, jõudes nii seesmiselt täielikku tasakaalu.

Taoistid uskusid, et seksuaalne harmoonia ühendab inimese looduse lõpmatute jõududega, mis samuti on oma olemuselt seksuaalsed. Maad nähti kui naist, yin-elementi, ja taevast kui meest, yang-elementi. Nende kahe elemendi vahel toimuv interaktsioon moodustab terviku. Samuti loob terviku mehe ja naise vaheline ühendus.

Seksuaalnäärmed ja keha energiatase

Taoistide arvates oli seksuaalorganitel ja -näärmetel Jumala, loomise ja intelligentsuse vägi. Nad uurisid seksuaalenergiat ning eriti just selle võimet inimest tervendada ja keha nooruslikuna hoida, et aega peatada.

Seksuaalorganeid ja -näärmeid peeti nn ahjudeks. Me sõltume seksuaalnäärmetest, mis toetavad meie mentaalseid ja füüsilisi tegevusi, samamoodi nagu me sõltume ahjust, et see küpsetaks toitu. Ilma ahjuta ei saaks me midagi küpsetada ega sooja toitu süüa. Sarnaselt nägid taoistid, et kui seksuaalnäärmed ei funktsioneeri korrektselt, põhjustab see kehale mentaalseid ja füüsilisi probleeme ning takistab keha normaalset toimimist. Ka noorendusprotsess arvati olevat väga otseselt seksuaalorganitega seotud. Samal ajal leiti, et kui peatada vananemine, saab peatada ka surma.

Inimene ei ole taoistlikus süsteemis pelgalt füüsiline keha, vaid ka hingeline olend.  Seksuaalsust praktiseeriti vaimsetel eesmärkidel ning pürgiti tõelise armastuse poole. Leiti, et seksuaalse iha teadmatu kasutamine viib mitmete nii füüsiliste kui ka psühholoogiliste probleemideni ning jätab sisse rahulolematuse tunde.

Taoistid mõistsid sarnaselt India joogidega, et inimese füüsiline keha ei oleks elus, kui poleks pidevat energiavoolu kudedesse ja elunditesse. Tervist hoidis see, kui keha energia oli tasakaalus ning haigus väljendus siis, kui energiat oli vähe või see oli nõrk. Hingamine, rääkimine, magamine, söömine, võime lugeda, mõelda ja kuulda – kõik see sõltub keha energiatasemest. Elu ja ainevahetus toimub rakkudes tänu energiale. Paljuski saame seda energiat toidust ja õhust.

Keha tuleb hästi hoida, et see õigesti toimiks. Taoistide järgi vastutavad keha seitse nääret energiavoolu ja selle reguleerimise eest. Seega sõltuvad keha elulised funktsioonid suures osas just seksuaalenergiast.
allikas:

Prantsuse Polüneesia

Polüneesia kultuuri tuntakse kui seksuaalselt väga vabameelset, kus midagi ei suruta alla. Seks mängis seal olulist rolli nii ühiskonna tervises kui ühtekuuluvustundes. Abielu kui sellist Polüneesias ei eksisteerinud. Inimesi hoidsid koos emotsionaalsed sidemed või peresuhted, kuna pere oli seal väga tähtis. Ei kasutatud sõna abikaasa, oldi lihtsalt mees ja naine. Inimesed olid koos, kui nad seda tahtsid, ja läksid lahku siis, kui soovisid. Seks teiste inimestega ei olnud lahkumineku põhjuseks ja armukadedust peeti põhjendamatuks. Samas on polüneeslaste armastuslaulud ja luuletused sügavalt tundelised.

Alasti olemisel ei olnud traditsioonilises Polüneesia ühiskonnas midagi pistmist seksuaalsusega. Täielikul alastiolekul olid seosed hoopis surmaga. Naised käisid seal paljaste rindadega, lapsed jooksid alasti ringi ja ka mehed võtsid end tihti teatud ülesannete täitmiseks alasti.

Suguelundid kaeti alates sellest hetkest, kui seal hakkasid kasvama karvad, kuid seda mitte häbi pärast, vaid selleks, et neid organeid kaitsta. Suguelundeid peeti pühaks ja heaks. Neid koheldi austuse ja kummardamisega. Samuti usuti, et seksuaalorganid omavad mana’t ehk vaimset väge. Suguelundeid mainiti nii lauludes kui lugudes. Hawaiil olid suguelunditel isegi avalikud nimed.

Seksuaalõpetus maast madalast

Seksuaalõpet hakati lastele andma 4-6 aasta vanuses ning poistele ja tüdrukutele eraldi. Seksist lauldi ja räägiti lugusid. Seksist kõneleti kui millestki positiivsest, mida hinnata ja nautida. Teismelisi innustati avastama seksuaalsust samasooliste ja samaealiste kaaslastega. Noored õppisid vahekorda ja seksuaalmänge juhendamise, otsese jälgimise ja praktika kaudu. Magades oma peremajas jälgisid nad, kuidas vanemad seksivad.

Mangaiani saartel võis ükskõik mis vanuses inimene seksida ruumis, kus elas 5–15 pereliiget. Näiteks võis tütar igal õhtul uue partneriga seksida. Samuti jälgiti koerte, sigade ja teiste loomade paaritumist ning arutati neid tegevusi avameelselt. Sünnitamine ei olnud salajane ja tihti olid kohal noored, kes jälgisid kogu tegevust, näiteks platsenta pesemist ja matmist ning nabanööri lõikamist. Uudishimu seksi vastu rahuldati igapäevaselt ilma süütunnete ja häbita. Vastavalt piirkonnale õpiti seksi erinevaid aspekte nii soojätkamise, armastuse kui lihtsalt lõbu ja naudingu seisukohast.

Esimene seksuaalvahekord toimus tavaliselt teismeeas, kuid mitte olenevalt vanusest, vaid küpsuse astmest. Seksuaalne tegevus, mängimine ja õppimine algas siiski palju varem. Noored uurisid üksteise suguelundeid, teineteist rahuldati kätega ning see toimus nii samasooliste kui teisest soost paariliste vahel. Teatud piirkondades oli tavaks, et teismelise esimene vahekord oli vanema partneriga, kes talle seksimist õpetas. Seksuaalsel huumoril oli samuti Polüneesia kultuuris suur osatähtsus.

Seks kui lõbu ja rõõm

Hawaii keeles tähendab sõna orgasm lõbu ja rõõmu ning seksuaalse vahekorra eesmärk oli ühine õnnetunne ja nauding. Tavapärast eelmängu Polüneesia kultuuris tihtipeale ei olnud. Seksini jõuti tihti kiirelt ning see võis juhtuda ka avalikes kohtades ilma, et sellele oleks kuidagi halvasti vaadatud. Võimalikku abieluvälisesse rasestumisse ei suhtutud halvasti, vaid pigem oli see positiivne märk, et naine on viljakas. Lapse eest hoolitses perekond.

Teatud piirkondades tohtis seksuaalpartnerit valida vaid kindla sotsiaalse staatusega inimeste seast. Üldiselt aga peeti seksi heaks ja tervislikuks kõigile, nii noortele kui vanadele. Samuti aktsepteeriti kõike, nii masturbatsiooni, seksi partnerite vahel, kes ei olnud suhtes, homoseksuaalsust, armukesi, polügaamiat ja mitmemehepidamist. Kogukonna pealikud, nii naised kui mehed, pidid vaid esimese lapse saama teatud sotsiaalsest klassist partneriga, kuid edasi võisid nad omada mitmeid armukesi. On teada, et näiteks Kalaniopuu kuninga teisel naisel oli 41 armukest ja tihti mitu samal ajal.

Iidne Egiptus

Iidses Egiptuses leiti, et seksuaalenergial on oluline rolli nii inimese tervise, elujõu kui ka hea suhte seisukohalt. Arvati, et orgasmi ja seksuaalenergia teadlikus kasutamises peitub igavese elu võti.

Seksuaalenergia kasutamine oli tihedalt seotud tšakrate ehk keha energiakeskustega, mis asuvad inimese energiaväljas. Seksuaalenergiat suunati eelkõige südametšakrasse, kuna arvati, et kui see energia liigub läbi jalataldade või pealae, siis kaotame selle. Orgasmi peeti vajalikuks ja tervislikuks, aga ainult nii, et seksuaalenergia voolu üle on täielik kontroll. Tegu oli sügavalt esoteerilise protseduuriga.

Valguskeha või energeetilist keha kutsuti Mer-Ka-Ba-ks ning usuti, et seksuaalenergia õige suunamine võib viia täieliku surematuseni. Seksuaalenergia suunamisel oli võtmeks sümbol ankh. Nimelt egiptlased, kes nägid energiaid, arvasid, et kui suuname seksuaalenergia teatud tehnikate abil kehas ringlusesse, siis liigub see samasugust trajektoori pidi nagu ankh’i sümbol. Kui see õnnestub, siis jääb seksuaalenergia meisse alles ja me ei viska seda oma kehast välja.

Seksuaalenergia suunamine on võti surematusse

Austati seksuaalsuse noorendavat väge ja naise kehast peeti lugu kui elu andvast templist. Kehad olid kui pühad vahendid, mis on võimelised ületama füüsilise reaalsuse ja ühinema seksi kaudu piiritlemata teadvusega. Madu oli seksuaalenergia sümbol ning see energia paiknes selgroo alaosas ja jaotus kaheks üles tõusvaks vooluks.

Naiselikku energiat nähti kui musta madu, mis tõusis mööda selgroo vasakut poolt ning mehelik energia oli kui kuldne madu, mis tõusis mööda selgroo paremat poolt.

Seksuaalenergia õige suunamise abil õpiti alkeemilist energia muundamist, mille käigus viidi seksuaalenergia kõrgematesse energiakeskustesse ja aktiveeriti energiat või valguskeha Ka-d. Selles nähti ka surematuse võtit, sest hoides teadvust oma energiakehas, saame füüsilise keha maha jätta, olles endiselt peale surma oma energia- või valguskehas teadvusel. Meil kõigil on see madu või tuli „magava“ seksuaalenergiana olemas ning ta ihaldab kosmilist ühet, et jõuda meie ajju ja viia meid kõrgema teadvuse seisunditesse ning ühendusse jumalatega.

Seega oli Egiptuse seksuaalsete õpetuste põhirõhk suunata seksuaalenergia liikuma mööda ankh’i trajektoori meie kehas, et hoida orgastiline vägi meie kehas ning mitte lasta seda välja. Sel viisil saab peale seksi tunda end endiselt energilisena, mitte tühjana.

Himaalaja mäed

Himaalaja mägedes, Nepalis, Tiibetis ja Indias, toimib teatud külades elukorraldus endiselt nii: naine, kes abiellub pere vanima pojaga, abiellub ka kõikide mehe nooremate vendadega. Tegu on mitmemehepidamisega, kus perepeaks on naine. Keskkond mägedes on elamiseks keeruline ning seetõttu on selline suhtevorm parim, kuna vara jääb samasse peresse. Inimesed elavad äärmiselt kõrgel (4000 m), põllumaad on väga vähe ning toitu ei ole küllaldaselt, et rahvastik saaks suurelt kasvada. Samuti pole võimalik peredel niimoodi lahkneda, et kõik abielluksid eraldi ja saaksid elamiseks maad. Maad lihtsalt ei jätku.

Abielusid planeerivad tavaliselt pered. Naine valitakse vanimale vennale ning nooremad vennad saavad hiljem sama naisega abielluda. Mõningatel juhtudel aitavad naised oma tulevased abikaasad ise üles kasvatada, alustades seksuaalseid suhteid nendega siis, kui nad on piisavalt küpsed.

Mitmemehepidamisel aitavad kõik abikaasad koduseid toimetusi teha, näiteks valmistavad toitu ja hoolitsevad laste eest. Naised vastutavad raha eest. Selline suhtevorm toimib ka kui rasestumisvastane vahend, sest naine saab rasestuda vaid teatud tempos, olenemata sellest, kui mitu abikaasat tal on. Naisega seksitakse kordamööda ning seksuaalvahekorrad on jaotatud võrdselt, et hoida majapidamises õiglust ja rahu. Armukadedus ei ole paljude sõnul probleemiks, kuna naine pöörab kõikidele vendadele võrdselt tähelepanu. Lapsi kasvatatakse koos, pere ei tea, kes on lapse bioloogiline isa ning seda ei peeta oluliseks. Isadeks on kõik vennad korraga, kedagi ei peeta „onuks”.

Selline elukorraldus on ka naise jaoks turvaline, sest kui üks abikaasa peaks ära surema, on teised endiselt toeks. Karmide keskkonnatingimuste tõttu on selline perekond tugevam ja laste tulevikulootused paremad. Siiski on kirjeldatud suhtevorm tänapäeva mõjutuste tõttu hääbumas.

Viited seksuaalsusele Kristluses

Paljudes maailma vaimsetes kultuurides (egiptus, asteegid, maiad, hindud, kristlus, juudid, põhjamaad, kreeka, islam, budism ja polüneesia) võib leida sarnaseid põhimõtteid ja sümboolikat, mis puudutab seksuaalseid õpetusi. Seksuaalenergia sümboliks on kõigis neis traditsioonides madu.

Jumalas põimuvad nais- ja meesalge

Piibli esimesed sõnad on: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa”. Seda lauset heebrea keelest tõlkides saame aga hoopis tähenduse „Tarkuses loob Elohim…” „El” tähistab meesjumalat, „Eloah” jumalannat, „Elohim” on mitmus, mis tähendab Jumalad ja Jumalannad ehk nii mehed kui naised.

Teine nimi, millega Jumalat kutsuti, oli Jehovah, mis koosneb silpidest Yod ehk mees, peenis, Aadam ja Heva/Heve ehk naine, ema, üsa, Eeva. Seega ka siin hõlmab Jumal nii naiselikke kui ka mehelikke omadusi.

Algne inimene oli nii kristlikus traditsioonis kui ka Indias ja asteekide juures androgüünne, ta oli samal ajal nii mees kui naine. Kui androgüünne inimene eraldati meheks ja naiseks, tekkis meeste ja naiste vahel alaline soov saada taas seksuaalaktis üheks.

Sümboolselt esindab Aadam igas inimeses olevat meesenergiakanalit, mis asub selgroo paremal pool. Indias tuntakse seda kui pingala, Egiptuse traditsioonis od. Eeva tähendab naisenergiakanalit selgroo vasakul pool, Indias vastavalt idaja Egiptuses ob. Neid energiaid sümboliseerib ka heeroldi kepp, mida näeme nii asteekide, pärsia, egiptuse, kreeka kui ka india kultuurides, kus kaks madu sümboliseerivad mees- ja naisenergia kanaleid, mis kulgevad mööda selgroogu. Selgroo juures asub seksuaalenergia. Selgroog koosneb 33 lülist, mis on võrdne aastate arvuga, kui pikalt Jeesus elas.

Keelatud vilja tuleb kasutada teadlikkusega

Naisenergia ehk Eeva tahab luua, seega on Eeval kiusatus süüa puuvilja, et saada seksuaalse tegevuse viljad ehk lapsed. Eedeni aias ei tohtinud Aadam ja Eeva süüa vaid teadmiste puu vilju. Teadmiste puu vihjab aga seksuaalsetele teadmistele. Madu meelitas Eevat n-ö loomaliku instinktiivse seksini, kus Eeva ei kasutanud seksuaalenergiat teadlikult. Selle tõttu visati Eeva ja Aadam Eedeni aiast välja.

Seksuaalaktis on sees tohutu energia ja jumalik loomisvägi. Mees on aktiivne jõud, naine passiivne ning seks on vägi, mis toob nad kokku. Naudiskleda seksuaalsuse viljades tähendab paisata seksuaalenergiat välja plahvatava orgasmi kaudu, mis annab vaid väikese maitse jumalikust hingetoitvast energiast. Seksuaalenergia annab inimesele vitaalsuse, füüsilise ja psüühilise keha tervise ja seitse kõrgemat meeletaju. Aadama ja Eeva puuvilja söömine tähistab sümboolselt seksuaalsuse viljade tagaajamist. Ilma seksuaalenergiata hing närbub ning side jumalikkusega kaob.

Eedeni aed on olemas igas inimeses. Visates Jumala oma südamest välja, heidame hinge paradiisist välja ja see toob kaasa tühjuse tunde. Et asendada tühjust, mis tekkis ühenduse katkemisest Jumalaga, lõi inimkond tsivilisatsiooni, ideed, usu, materiaalse rikkuse, seksuaalse naudingu, tunded ja ihad. Eedeni väravad ei ole aga suletud ega lukus, kuid sissepääsu ees seisab põleva mõõgaga valvur. Sama teed mööda, nagu lahkusime Eedeni aiast, võime sinna ka tagasi minna. Sellega saavad hakkama aga vaid need, kes on selle õigusega ära teeninud ja meelitavast maost jagu saanud.

Seksuaalsuse kaudu võib jõuda tagasi paradiisi

Madu tähistab seksuaalset tuld meie sees, mis on väga võimas energia. Kuna energia on nii tugev, on inimesel vaja tohutut tahtejõudu, et selle ahvatlustest üle olla. Ainult need, kellel on tahtejõudu, suudavad madu tõsta ja jõuda intellektuaalse inimese tasandilt tõelise inimese potentsiaalini. Kõikide traditsioonide jumalused hoiavad madu kontrolli all. Mao kontrolli all hoidmine vabastab hinge kannatustest.

Iga inimene saab valida, kas kasutada seksuaalenergiat kõrgema teadvuseni jõudmiseks või kuristikku, kaosesse, kannatusse, valusse ja vaimsesse surma laskumiseks. Kui me ületame loomaliku iha, siis võidame mao ning jõuame seksuaalsuse kaudu tõelise tarkuseni. Kui ühendada mees ja naine, võib jõuda taevariiki. Inimkond lahkus Eedenist kui paar ja paarina saavad nad sinna tagasi pöörduda. Paar peab koos töötama, et jõuda ideaalini.

Seksuaalenergia hoidmine ja muundamine võib mao taastada, langenud madu on sel viisil võimalik äratada. Kundalini energia ehk jumalik aktiivne intelligents ärkab aga ainult siis, kui meil on ka moraalne puhtus ning me ületame iha, ahnuse ja uhkuse. Moraalne puhtus väljendub inimese tegudes.

Seksuaalenergia tuli peab looma, vastasel juhul see hävitab. Seksuaalenergia tuld ei tohi ka maha suruda, sest siis muutub see vihaks või usuliseks fanatismiks. Seksuaalne tuli viib otsese teadmiseni, maailma valguseni. Valgus aitab ületada pimeduse ning loomalikud ihad, mis täidavad meele. Teadmised on aga võtmeks, et siseneda kõrgemasse teadvuse seisundisse, mis on iga vaimse õpetuse eesmärk.