Oh seda esimest armastust…

Oh seda esimest armastust…

Mäletan selgelt seda päeva, kui olin armunud. Nii nagu paljud ilukirjanduslikud romaanid kirjeldavad seda tunnet, et kõhus keerlevad liblikad, samm on ülikerge justkui lendaks jne, nii tundsin ka mina. Mu süda, kui mitte mu terve elu tollal kuulus mu klassivennale, kes oh õudust, elas kõrvalmajas. Kui ma aknast välja vaatasin ja juhtumisi teda nägin, lõi mu süda nii kiiresti, et tekkis juba küsimus, kas peaks ehk arsti külastama. Kõige hullem oli iga päev kooli minemine. Ja sama hull oli ka mitte minemine. Koolikoridorides oli mu näol perfektne Mona Lisa naeratus, et keegi jumala eest mu südames elavat saladust mu näost välja ei loeks.

Nii sama äge, kui on armumise periood, on ka lahkumineku periood. Siis oli mul selline tunne nagu hakkaks kergelt surema. Iga minut on lõputu, kogu maaim on kokku varisenud, iga mõte peas vasardab naabriposi nime….. Kõlab tuttavalt?

Minu maailm teismelisena oli must ja valge. Ja seda eelkõige seetõttu, et mul puudus kogemus. Esimene armumise kogemus ongi absoluutne ja see moodustab kogu su maailma. Sa idealiseerid teist inimest ja nagu sellest veel ei piisaks, siis kõik enda tegevused ja mõtted pühendad ka talle. Näiteks sõltub temast sinu hea tuju, kui ta saab su kõnedele vastata. Ja halva tuju põhjus on samuti tema, juhul kui ta õigeaegselt ei suutnud su kõnele vastata.

Vanemad vaatavad seda olukorda pealt. Osad meist reageerivad kurjustamisega, osad mitte mõistmisega, osadel pole lihtsalt aega süveneda ja mingi osa meist ütleb ihtsalt, et kõik läheb mööda ja üleüldse keskendu õppimisele.

Vanematel on samuti õigus, sest nendel ongi rohkem kogemust ja selle najalt nad ka saavad aru, et kõik möödub. Usu mind, tõesti kõik möödub. Ja uued kogemused koputavad uksele. Uued armumised ja võibolla ka lahkuminekud ja võibolla täiesti ootamatud kooslused. Lihtsalt usalda ennast.

Julge kogeda. Katseta, katseta ja veelkord katseta!

Lisa kommentaar

error: Alert: Sisu on kaitstud!