0

Ostukorv

Artikkel Postimehes: Laila Elhuveig: seks teeb õnnelikuks

Laila

Artikkel Postimehes: Laila Elhuveig: seks teeb õnnelikuks

Loe artiklit postimehes “Laila Elhuveig: seks teeb õnnelikuks” siit lingilt

Kui me ei soovi tulevikus pidevalt kummutada seksuaalsusega seotud müüte, näha katkisi perekondi ja rahva üha halvenevat tervist, siis peame sellel teemal rohkem kõnelema, inimesi harima ja julgustama. Kohe praegu ja ilma valehäbita, kirjutab Laila Elhuveig.

Eesti ühiskond on lõpuks hakanud välja kasvama etapist, kus kõige olulisem oli edukas karjäär ja hinnalised autod. Nüüd on esikohale tõusmas inimese sisemine heaolu. Tervislik toitumine, liikumine, tasakaalus mõttemaailm, seks – neist esimesed kolm on viimastel aastatel saanud järjepanu rohkem tähelepanu. Kuid viimane – seks – on jäänud tagaplaanile.

Kindlasti kergitavad nii mõnedki lugejad praegu kulmu, ent sellegipoolest jäävad hetkeks selle üle mõtisklema. Ja põhjusega. Täpselt samamoodi kui toitumine ja füüsiline liikumine, on ka seksuaalne rahulolu üks loomulikumaid füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi, mis arusaamatul põhjusel on meie ühiskonnas tabuteema. Samas evivad just täisväärtuslikud kodused suhted võtmerolli selles, et saaksime end hästi tunda oma igapäevategemistes nii tööl kui ka sellest vabal ajal. Kui oleme rahulolematus lähisuhtes, võib see mõranema lüüa kõige säravama karjääri ning optimistlikuma meele, rääkimata stressiga kaasnevatest tervisehädadest.

Tervise Arengu Instituut korraldas aasta eest uuringu «Eesti täiskasvanud elanikkonna seksuaalkäitumine», kaardistamaks 18–79-aastaste seksuaaltervisega seotud teadmisi ning hoiakuid. Muuhulgas uuriti ka vastajate üldist tervislikku seisundit, õnne- ja rahulolutunnet ning riskikäitumist. Uuringust selgus, et iga kolmas inimene ei ole oma seksuaaleluga rahul ning kõigist neist inimestest, kes peavad oma tervist halvaks või väga halvaks, on viimase aasta jooksul olnud vahekorras vaid 32 protsenti.

eed numbrid ei kõlaks nii halvasti, kui me käsitleksime seksuaalsust kitsapiiriliselt ehk lihtsalt seksina. Inimese seksuaalsuse areng on aga protsess, mis toimub kogu elu. Seksuaalsuse alusmüüri tugevusest sõltub suurel määral see, kuidas inimene ennast ja oma partnerit täiskasvanuna tajub, milline on ta suhetes ümbritsevaga ning milline tema võime luua ja hoida lähisuhteid.

Kust siis saada vajalikke teadmisi? Koolis antavast seksuaalharidusest jääb praegu kahjuks vajaka, kuna keskendub peamiselt seksiga kaasnevatele ohtudele (umbes «Tähelepanu! Suguhaigused ja soovimatu rasedus.»). Kõige paremini näeme seda tänaste täiskasvanute peal. Kindlasti leidub igaühe tutvusringkonnas paare, kes viibivad juba aastaid passiivses mugavussuhtes. Palju on lahutusi ja inimesi, kes ei oska kuidagi suhet hoida ning juhusuhetes ei peeta oluliseks ennast kaitsta. Pidev saamatuse tunne sillutab aga teed depressioonini.

Tartu Ülikooli ja justiitsministeeriumi tehtud «Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringust» (2016) selgus, et seksi või seksuaalsusega seotud küsimustele otsitakse vastuseid kõige sagedamini veebist. Sõpradelt on nende teemade kohta infot otsinud üle poole poistest ja tüdrukutest, vanemate poole pöörduvad pigem tüdrukud.

Kõnekas on ka see, et ligikaudu 90 protsenti noortest ei küsi õpetajatelt seksi ja seksuaalsusega seotud teemade kohta. Ehk allikas, millele ühiskond seksuaalkasvatuses justkui enim panustab, on noorte endi jaoks kõige viimasel kohal. Ennem usaldatakse oma küsimused interneti või «kõiketeadvate» sõprade kätte.

Samas vaimus jätkates võime perspektiivis pingsa tööga saavutada küll riigi üldise majandustaseme tõusu ja võib-olla tõusta ka mõnes muus edetabelis veidi ettepoole, kuid vaevalt toob see kaasa inimeste üldise õnnelikkuse (õnneindeksi) tõusu. Tingimustes, kus meie välised heaoluparameetrid (nagu keskmine palk jms) küll tõusevad, kuid inimeste tunnetatud heaolu, õnnetunne ja rahulolu eluga mitte, tekib paratamatult küsimus – mille nimel me siis rabame? Et elada õnnetult kauem ja rikkamalt? Maailma õnnelikkuse indeksi põhjal on eestlastest palju õnnelikumad nii mõnedki riigid ja rahvad, kelle majanduslik järg on meist sootuks kehvem. Mis siis on õnne nende rahvaste õuele toonud, kui see pole olnud majanduslik õitseng?

Nii abstraktne kui ka õnne mõiste ei ole, on kindel, et õnn algab iseendast, enese aktsepteerimisest ja rahulolust iseendaga, armastavast kontaktist oma keha ja mõtetega, suhetest oma lähedaste ja kallimaga. Olulist rolli mängivad ka seksuaalsuhted ja nende kvaliteet. Paraku suhetest, kontaktist iseendaga, seksuaalsusest ja seksist meie haridussüsteem sisuliselt ei räägi. Hädavajalik on nii noortele kui ka vanematele õpetada, kuidas saavutada tasakaal, nautida elu, suhteid, seksuaalsust ja seksi (loomulikult selle kõige selle juures pidades silmas ka elementaarseid turvareegleid). On ju seksi suurim kingitus tuua ellu rõõmu ja naudinguid ning kasvatada omavahelist lähedust. Ja kui kõige sellega on hästi, küllap järgneb siis ka väärtustloov töösooritus.

Kui me ei soovi tulevikus pidevalt kummutada seksuaalsusega seotud müüte, näha katkisi perekondi ja rahva üha halvenevat tervist, siis peame sellel teemal rohkem kõnelema, inimesi harima ja julgustama. Kohe praegu ja ilma valehäbita. Kuigi täiskasvanud inimese hoiakuid on raske muuta, on see siiski võimalik ning vähim, mida teha saame, on õpetada pealekasvavale põlvkonnale õnnelike, tervete ning terviklike suhete alustalasid.

Seega on viimane aeg hakata tänapäevastama koolide õppekavasid ja pakkuma terviklikku seksuaalharidust, kajastamaks seksuaalsust ja seksi palju positiivsemas võtmes, kui seda tänaseni on tehtud – loomuliku osana inimeseks olemisest, holistiliselt, avatult, hinnangutevabalt ja valehäbita. Muide, täpselt nii näevad ette ka Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa seksuaalhariduse standardid (2015).

 

Lisa kommentaar

error: Alert: Sisu on kaitstud!