Suhted

6.1 Suhted sinu elus

 

Suhted sinu elus

Inimesed otsivad oma elus ühendust ja seltskonda. Me isegi sünnime tänu sellele, et elu on kaks inimest kokku viinud. Kohtume erinevate inimestega ning mõni kohtumine puudutab meid eriti sügavalt. Me ei kohtu ainult inimesega, vaid tema tunnete, energia ja olemusega ning kui hästi läheb, siis ka hingega. Sinu tunded annavad sulle märku, millised inimesed lisavad ja millised võtavad energiat, kes paneb su särama ja tekitab elevust ning kes muudab sind väsinuks ja loiuks. Samuti pole lihtne aktsepteerida teiste inimeste tundeid, kui me ei suuda vahel enda omadegagi toime tulla. Tunnete väljendamine muudab meid haavatavaks, samas muudab haavatavas meid ehedaks ja näitab meie tõelist olemust ilma kaitsekilpide ja rollideta. Nii suhted meie elu keeruliseks muudavadki.

Teiste inimeste kaudu näeme, kes me ise oleme. Kõik suhted peegeldavad seda, mis meie sisemaailmas toimub – kas oleme ebakindlad või väärtustame end ja usume endasse.

Tegelikult soovib iga inimene, et teda armastataks just sellisena, nagu ta on. Vaid siis julgeme teisele näidata ka tõelist iseennast koos oma sisemuse, hinge ja ka hingehaavadega. See tähendab, et nähtavale saavad tulla meie loomingulisus, mängulisus, ausus ja haavatavus, mis kokku annavad vabaduse olla ehe ja tõeline. Just selliseid suhteid otsibki iga inimene, selliseid, kus on turvaline olla tõeline.

Kui sa teed näo, et sulle ei lähe teiste inimeste arvamus korda, siis suure tõenäosusega sa valetad iseendale. See, et teised on meile olulised, muudabki meid inimesteks. Muidugi tasub tähelepanelik olla, et teiste inimeste arvamus poleks sinu enda omast olulisem. Vahel ehitame enda ja teiste vahele nähtamatud seinad, kust miski ei pääse sisse ega ka välja. Ainult siis, kui oleme avatud, kui julgeme öelda, mis meile meeldib, mis haiget teeb ja mis rõõmustab, saame teiste inimestega ühendust. Ühendus, see tähendab avatud südant, empaatiat ja kaastunnet, mida vajab kogu inimkond. See on tunne, et mind armastatakse ja mina armastan.

Suhted ei ole ainult armastussuhted, suhe tekib kõigiga, kellega kokku puutud – vanemate, sõprade, õpetajate, mängu- ja trennikaaslastega jt. Sinu ja su ema vahel on suhe, see on lapse ja lapsevanema vaheline suhe. Kõik suhted on kahesuunalised – kui vanemad nõuavad lastelt lugupidamist, siis peavad ka vanemad ise lastest lugu pidama ja vastupidi.

Elu on liiga lühike, et suhteid rikkuda. Sa ei pea iga inimest armastama, vaid teda märkama, nii austad tema olemasolu. Kõik inimesed on sünniga kaasa saanud õiguse olemas olla. Kunagi ei tea, miks just see inimene sinu teele sattus või kuidas ta võib sinu unistuste täitumist mõjutada. Luba suhetel tekkida ja olla neil sellised, nagu nad on mõeldud olema. Las suhted moodustavad su elu võrgustiku, mis sind toetab ja edasi kannab.

6.2 Armastus

Armastus

Kõik inimesed vajavad armastust. Inimlapsed ei ole võimelised ellu jääma ilma, et keegi nende eest hoolitseks ja vastutaks. Seega on armastus inimese üks põhivajadustest. Oleme tervemad ja õnnelikumad, kui meil on lähisuhe ehk kontakt mõne teise inimesega.

Sõna „armastus” kasutatakse tänapäeval laialdaselt. Armastame oma vanemaid ja šokolaadi, koera ja sõpru. Peamiselt on armastus aga seisund. Kui tunneme end armastatuna, siis tajume, et oleme aktsepteeritud sellisena, nagu parasjagu oleme. Kui laps tunneb, et teda armastatakse, siis kasvab temast täiskasvanu, kes on emotsionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalus. Kui mitte, siis hakkavad tema käitumises ilmnema häired. Vajadus armastuse järele on püsiv ning jääb alles ka siis, kui kuulume vanuse ja vastutuse poolest juba täiskasvanuikka.

Mida vanemaks saame, seda vähem tahame, et keegi meie elu korraldaks. 13- ja 17-aastastena soovime, et vanemad meid rohkem usaldaks. Koos vajadusega olla iseseisev kaasneb aga ka vastutus. Täiskasvanuks olemine tähendabki, et kaob ära õigus ainult nõuda ja saada. Siis saame võimaluse ka ise teadlikult anda – vastuarmastust, hoolitsust, tähelepanu. Lapsena ootame armastust väljast, aga täiskasvanuna peame seda ka ise jagama, mitte ainult oma lastele, vaid ka iseendale ja oma partnerile.

Suhte muudab keeruliseks tasakaal kahe pooluse vahel ‒ „oleme koos, me oleme üks” ja „olen mina ise”. Kuhumaani võib kompromissidega minna? Mis hetkel vajad üksiolemist ja saad seda endale paluda? Millal tahad nõuda teiselt rohkem tähelepanu? Saad veeta kvaliteetaega nii üksi kui ka koos lähedaste ja sõpradega. Mõlemad on vajalikud ja väärtuslikud. Selleks, et mõista, miks sa kellegagi suhtes oled, on sul kõigepealt vaja mõista iseennast. Alles siis saad aru, miks sa midagi teed.

Enamik inimesi seostab armastust õnnetundega. Kuid armastuse eelduseks ei ole ainult rõõm. Armastus on valik armastada teist inimest ka siis, kui kõik pole hästi. Romantilises armastuses vajame piire. Peame mõistma, milleks oleme ise valmis ning kus lõppeb üks inimene ja algab teine. Näiteks üks paarilistest võib õnnelik olla ja teine mossitada. Selle asemel et mõlemad mossitaksid, võiks õnnelik paariline aktsepteerida, et teisel on paha päev ning enda head olemist ilma süütundeta hoida. Võta vastutust ainult enda tunnete eest ja ära koorma ennast teiste tunnete eest vastutamisega.

Armastus on keel, mida räägitakse tegude, mitte ainult sõnade kaudu. Kui armastuse avaldamisega tegevusi ei kaasne, siis tasub küsida, mis partneri südames tegelikult toimub. Samuti kui sa räägid, et armastad end, aga paned pidevalt teise vajadused esikohale, siis tasub ka iseenda sõnade kaalu kontrollida. Ainult siis, kui suudad armastada piisavalt iseennast, suudad armastada ka kedagi teist. Armastama on tegusõna, armastada saab vaid tegelikult armastades.

Kui me ei julge armastada, siis me ei taha vastutust võtta. See on hirm, et äkki jään oma otsuse tõttu millestki ilma. Äkki kogen, et ma pole piisav või muutun õnnetuks? Äkki on järgmise nurga taga midagi veel paremat? Igasuguseid asju võib elus juhtuda, kuid ei tohi unustada, et ebaõnnestumise korral on võimalik alati uuesti valida. Ebaõnnestumine ei ole pelgalt ebaõnnestumine – see on eelkõige kogemus, millest õppida. Valikuid on alati rohkem kui üks. Kahtlemine näitab, et sa mõtled liiga palju kas tuleviku või mineviku peale. Nii ei ole sa täielikult kohal olevikus, sa ei ela selles hetkes, mis parajasti käes on. Sel juhul pole aga võimalik täiel määral nautida ei olemasolevat suhet ega vallalisust. Päriselt eksisteerib ainult see hetk, siin ja praegu, minevik on mälestused ja tulevik on unistused.

Oled sa mõelnud, millist armastust sa väärt oled? Öeldakse, et meid armastatakse täpselt sellisena, kuidas arvame end väärt olevat. Kas sinu suhetes on austust, soojust, vastutulelikkust,  mõistmist, hellust, tähelepanu, puudutusi, uudishimu, seiklust, tingimusi, ootusi, ülestõstmist, imetlemist, toetust, headust, tundeid, naeru? Vaata oma suhteid ja sa mõistad, millises suhtes oled iseendaga.

6.3 Enesearmastus

Enesearmastus

Peitust mängides pead sa kõigepealt teadma, kus sa ise oled ja alles siis saad hakata teist otsima. Samamoodi on armastamisega – selleks, et leida teine, tuleb sul kõigepealt leida iseend. Sa ei näe enne teist inimest, kui sa ei näe ennast. Suhetes on oluline teada, et see, mida sa oma kaaslases otsid, on tegelikult sinu sees olemas. Teise inimese ilu ja head omadused ei tähenda, et sinus seda pole. Üldse ei tasuks ennast võrrelda teistega, vaid ainult iseendaga. See, kes sinust saanud on, on nõudnud suurel määral südikust, tugevust ja ilu, mis on tulnud sinu seest ning sa oled seda täiesti ise teinud.

Kui sa ei armasta iseennast, siis sa ei armasta mitte kedagi. Kui sa ei usu iseendasse, siis sa ei usu mitte millessegi. Uskumise puudus viib selleni, et sul tekib vajadus kontrollida enda ümber kõike ja kõiki. Tegelikult on aga nii, et iga inimene vastutab oma tunnete, mõtete ja sõnade eest ise. Kontroll teiste üle on illusioon, mida saavutatakse hirmutamise, mitte armastusega. Kes aga tahaks olla suhtes, kus pidevalt peab tundma hirmu?

Enesearmastus tähendab, et oled n-ö iseennast täis. See on tunne, et oled lõpuks iseenda sisse justkui koju jõudnud. Midagi pole puudu, vaid kõik on olemas. Südames on armastus, mis ei sõltu sellest, kuidas keegi teine otsustab käituda. Sul on energiat, sest sinu energia ei olene sellest, kuidas keegi valib midagi teha, öelda, mõelda või tunda. Sinu väärtus sõltub ainult sinust endast, mitte sellest, mida keegi teine sinust arvab. Enda armastamine annab vabaduse elada.

Suuna oma tähelepanu sellele, mis on sulle hea. Mida sina tahad väljendada, tunda, mõelda? Mida sina vajad? Sealjuures teadvusta, et teiste tunded ja valikud on nende omad, sina teiste eest ei vastuta. See, kes ei tea ega tunne oma vajadusi, on isekas. Ta nõuabki oma vajaduste rahuldamist teistelt ega oska seda ise teha. Kui sa tead, mida sina tahad ja julged seda ka endale tunnistada ning väljendada, siis saad vajaduse korral ise seda endale anda. Teistega koos võib olla tore, aga teisi ei saa panna vastutama oma vajaduste rahuldamise eest.

Kui sa ei taha midagi jagada sellepärast, et see on sulle ausam ja armastavam viis, siis ära tee seda. Me ei saa teisele anda, kui meil pole midagi anda. Kui su kann on vett täis, siis võid sa sealt klaaside kaupa vett välja kallata, aga kui sa ise seda kannu ei täida, siis saab see tühjaks. Kaua aega tühi olnud kann, muutub tuhmiks ja läheb lõpuks katki. Kui oleme ise sisemiselt energiast tühjad, siis ei saa me jagada armastust ja tähelepanu, et täita kedagi teist.

Kui sa oled armastust täis, siis sa saad armastust ka jagada. Kui oled hirmu täis, saad jagada hirmu. Kui sa oled tühi, ei saa sa midagi jagada. Anna inimestele siis, kui see sinult midagi vähemaks ei võta. Andmise ja saamise vahel on seos, see on energiavahetus. Selleks, et midagi saada, pean andma. Selleks, et midagi anda, pean saama.

Sa oled väärt ainult parimat. Sa oled väärt hoolt, armastust, tähelepanu, hellust, imetlust, tunnustust ainuüksi sellepärast, et oled olemas. Elu on sind tahtnud just sellisena, nagu sa oled. Selliste mõtete, ideede, keha ja iseloomuga.

Ainuke inimene, kellega sa pead päevast päeva koos olema, oled sina ise. Parem hakka juba täna selleks inimeseks, kelle kõrval sa tahad igal hommikul tõusta, kohvi või teed juua, õhtul voodis raamatut lugeda, lapsi kasvatada, reisima minna, armastada, armatseda, hoolida. Sina oledki enda elukaaslane. Julge olla sina ise. Julge väljendada, mis su sees päriselt on. Sa oled piisav. Su tunded on õiged. Sinu mõtted ja ideed on head.

See, mida sa nii hoolega peita püüad, on kellelegi kaunis. Sulle võib tunduda, et sa tahad näidata teisele ainult seda osa endast, mis tundub õige. Kui sa näitad ennast aga ainult „õigena”, siis paned sa oma arengu kinni ja su hing muutub iga päevaga ainult kurvemaks. Näita ennast maailmale sellisena, nagu sa oled – haavatavana ja eksivana, vahel rohkem armastavana, emotsionaalsemana, vihasena,  unistajana, süütuna, kes usub, et muinasjutud on päris, sõdalasena, kes ei lase piire ületada, vana targa erakuna, uute maailmade loojana. Ükskõik, kellena! Sa oled imeline, kui sa tõelist ennast avad.

6.4 Mehe ja naise arhetüübid

Mehe ja naise arhetüübid Meheks ja naiseks kasvamine ja küpsemine ei tähenda üksnes suguküpseks saamist, huvi seksuaalsuse ning hingesugulase otsimise vastu. See tähendab ka sügavamat iseenda sisemaailma mõistmist. Inimese sisemaailm, tema hing koos mõtete ja tunnetega – need arenevad vastavalt sellele, kuidas elu muutub. Lapsepõlves oleme oma vanemate kaitsta ja hooldada ning noorukina avastame rohkem välismaailma ja omaenda Mina. Hilises teismeeas hakkavad meie hingeelus tärkama üha enam ka sügavamad, ürgsed mehelikkust ja naiselikkust kujutavad jõud. Arhetüübid on väega laetud algkujundid meie hinges. Need on meile tuttavad paljudest müütidest, muinasjuttudest ja filmidest. Lugudes esindavad arhetüüpe kaunid printsessid ja sõjakad kuningapojad, vaeslapsed, kangelased, nõiad ja targad võlurid. Need tegelaskujud tähistavadki tärkavat mehelikku või naiselikku väge, mis inimhinges peitub ning ootab oma aega ja kohta, et avalduda. Et kasvada ja küpseda meheks ja naiseks, selleks on oluline muutuda. Ka päriselus elame erinevates olukordades läbi arhetüüpsete tegelaskujude saatust.  Kui muinasjutus saab vaeslapsest rikas valitseja, konnast prints või teelt eksinust tark nägija, siis hingeelus tähistab see hingelist küpsemist, mis toimub naiselikkuse ja mehelikkusega. Tütarlaps ja poisike tajuvad maailma ning käituvad teistmoodi kui täismees või ema. Ka suhe vastassoo või partneriga muutub vanuse ja küpsemisega. Arhetüüpsed tegelased justkui “istuvad” meie kõigi hingedes, oodates oma aega ning võimalust, et avaneda ja vastata välismaailma väljakutsetele. On oluline, et õpiksime tundma ning oskaksime mõista enda sees tärkava mees- ja naisalge olemust, väge ja võimalusi. Nende mittetundmise või pealiskaudse suhestumise korral võib juhtuda, et meie sees elav naine või mees kogu oma võimekuses ei tärkagi ning jääme pikemaks ajaks tütarlapse või poisikesena täiskasvanute maailma. Sellist arengut võib soodustada initsiatsiooni puudumine – nii nimetataksetäismeheks või -naiseks saamise rituaali, näiteks abielu, kaitseväeteenistuse läbimist, teaduskraadi saamist või spetsiaalset riitust, milleks mõnes kultuuris on teatud julgustüki läbimine. Naiselikkuse ja mehelikkuse algete tundmine ja eakohane läbielamine on eelduseks, et inimesest kujuneks küps ning iseennast teostav isiksus. Seetõttu tasub mõista, et nii mõnigi eluline draama – kaotus spordivõistlustel, kaaslase mahajätmine või läbikukkumine eksamil – võib olla tõukeks uutele võimalustele ning eneseleidmisele ja eneseteostusele. Ka muinasjuttude peategelased on tihti loo alguses kehvas seisus või lootusetus olukorras, kuid ometi õpivad ja kasvavad nad oma teekonnal, märgates teiste tegelaskujude õpetusi või võttes kuulda hoiatusi. Päriselus pole nendeks tegelasteks mitte ainult vanemad, õpetajad või sõbrad, vaid meie endi hinges olevad arhetüüpsed jõud. Enamasti on need peidus – see tähendab, et me ei teadvusta neid või siis oleme hõivatud millegi muuga ning me ei märka neid. Noor inimene otsib neid pigem välismaailmast ning just seetõttu tähistavad sedalaadi arhetüüpi tihtipeale poppstaarid, profisportlased või poliitikud, keda siis kas armastatakse või vihatakse. Oluline on oma hinge sisemiste vägilastega ühendust saada neil hetkedel, mil oleme tegemas suuremaid või tähtsamaid arenguhüppeid oma elus. Olulisemad perioodid noore inimese arengus on suguküpseks saamine, täismeheks või -naiseks kujunemine ning kaaslase ja armastuse leidmine. Vanades kultuurides olid selliste arenguetappide läbimiseks olemas riitused: poisist meheks ja tütarlapsest naiseks, õpipoisist meistriks ja kehvikust kangelaseks saamise rituaalid ehk initsiatsioonid. Tavaliselt valmistuti nendeks “hingeeksamiteks” pikalt, saades õpetust kogukonna vanematelt liikmetelt ning treenides nii oma keha kui hinge. Sellised rituaalid sisaldasid alati ka ohtlikku, väljakutsuvat ning ennast ületavat, vahel ka surmaga silmitsi seismist. Näiteks tuli Satere-Mawehõimu poistel kanda mürgiste sipelgatega täidetud kindaid 10 minutit ning pidada vastu tekkivale valule. Kui poisid olid selle läbi teinud, arvati neid täismeeste sekka. Nad olid üles näidanud vaprust ja julgust ning olid nüüd valmis vastu seisma eluraskustele ning astuma vajadusel välja oma pere kaitseks. Zuluhõimu juures toimus aga tütarlaste initsiatsioon kolmes järgus: esimeses osas õpiti tundma oma keha ja pereloomise praktikaid, teises laiemat loogikat selle kohta, kuidas “asjad siin maailmas käivad” ja kolmandas õpiti väärtusi ja seadusi, mille järgi kogu maailm ja universum toimivad. Tihti kasutati sellistes rituaalides ka kostüüme, ehteid, maske ning eralduti igapäevasest maailmast. Rituaalide lõpptulemuseks oli oma vana „Mina“ mahajätmine ning sellise uuenenud iseenese leidmine, mis oleks järgmisele vanusele kohane. Eesmärgiks peaks olema välja arendada ja integreerida kõik arhetüübid – naises kõik neli naise arhetüüpi ja mehes kõik mehe arhetüübid. See on vajalik, et inimene saavutaks oma täieliku väe ja jõuaks harmoonilise olemuseni. Kui sinus on olemas ja võrdselt aktiivsed kõik need arhetüübid, saad vastavalt vajadusele aktiveerida just selle, mis hetkel vajalik. Ükski arhetüüpidest ei ole ei parem ega halvem, vaid mõni neist sobib paremini ühte elusituatsiooni ja teine teise. Seega mitmekülgsus ja teadlikkus on see, mis hoiab sind sinu väes ja laseb sündida sellel, mida soovid ja mis on sulle parim. Hingehaavad toovad sisemise kasvu Mida varasem on eluetapp seda sügavamad on jäljed, mis meie hinge ja mällu jäävad. Paljud elukogemused on traumaatilised ehk lihtsalt öelduna need teevad haiget ning seetõttu “peidetakse” need kogemused meie mõistuse eest sügavamatesse hingesoppidesse. See ei tähenda veel, et need oleksid kadunud või olematud. Hingehaavad elavad oma elu edasi ning võivad avalduda ootamatutes kohtades, tihti just lähisuhetes, vanemate, laste ja partneritega. Õnneks on inimhing piisavalt paindlik – hinge vajutatud arme ja haavu saab parandada, hooldada ning õppida nendega tasakaalus elama. Selleks aga tasub oma hinge aluskihte tunda, ka mehelikkuse ja naiselikkuse osas. Hingehaavad ei ole üksnes “halvad asjad”, mis meiega juhtuvad. Need kujundavad meid omanäolisteks ja isikupärasteks inimesteks ning esitavad väljakutseid nagu muinasjuttudeski, et tulla välja rasketest või esmapilgul võimatutest olukordadest. Tänapäeval on probleemid muutunud tabuks, see tähendab probleemidest püütakse kiiresti lahti saada. Soovitakse nad ära peita ning kanda maski, nagu oleks kõik korras. Haiget saamine, läbikukkumine, seisakud elus – need kõik on aga hädavajalikud elu osad. Neid ei pea häbenema, neist pole vaja mööda vaadata ega teeselda, et neid ei ole olemas. Vastupidi, neid ignoreerides võtame endalt võimaluse areneda ning seeläbi kujuneda küpseks meheks või naiseks. Seega õppigem armastama seda kõhklevat ja pisut põdevat poisikest endas või ebakindlat õrna tütarlast! Ka tänapäeva noorel on vaja õppida tundma mehelikkusse ja naiselikkuse etappe hingeelus. Need etapid on paratamatult vaja läbida olgugi, et vastavaid rituaale meil enam väga palju parktikas kasutusel ei ole. Siinkohal tasub mõtiskleda, millised on sinu praegused teemad, valukohad ja haavad, mis sulle muret teevad? Kuidas need teemad on seotud sinu käitumise ja suhetega ning kas sa oled võtnud midagi ette, et nendega tegeleda? Kas su elus on küpseid ja elukogenud mehi ja naisi, kes võiksid sulle eeskujuks olla või nõu anda? Kas on olemas raamatuid või filme, milles samu teemasid lahendatakse? Millal sa viimati selliseid muinasjutte lugesid, kus kehvas seisus vaeslaps või nõrgim kuningapoeg raskused ületas ning oma soovitud unistuseni välja jõudis? Millal sa viibisid vaid naiste või meeste seltskonnas, kus räägiti või arutati vastavaid teemasid, mindi süvitsi, suheldi häbenemata ja ilma nn „maskideta“? Sisemise kasvamise jaoks on see kõik vägagi vajalik. Mehe arhetüübid Meheks olemisel on sügavamad ja hingelised küljed, mille olemust ja tähendust tuleb kuulata ja märgata ning nende mõistmiseks aega leida. Neid külgi tähistavadki mehe arhetüübid:Kuningas Sõjamees (sõdalane) Maag ArmastajaArhetüüpe on teisigi, kuid need on põhilised, millest Moore ja Gilette oma samanimelises raamatus kirjutavad. Selleks, et arhetüüp täielikult teostuks, tasub märgata arhetüüpide erinevaid külgi ja avaldumisvorme oma igapäevases elus. Igal arhetüübil on aga ka varjukülg. Vari tuleb esile siis, kui arhetüüpset väge on kas liiga palju või vastupidi, kui see ei leia piisavalt rakendust. Armastaja Kõige esimesena avaldub Armastaja arhetüüp, mis väljendub uute põnevate väljakutsete otsimises. Armastaja otsib igapäevaste asjade taga erilist ja tähenduslikku ning loob ka ise uusi tähendusi ja asju. Armastaja avab end meeltele – maitsmisele, kuulamisele, tundmisele, puudutamisele ja muidugi armastusele. Ta soovib näha ja uurida seda, mida maailm pakub. Armastaja arhetüübi varjukülg avaldub Sõltuvavõi Võimetuarmastajana. Esimese puhul satub arhetüübi võimuses olev mees liiga tugevalt kiusatustesse ja ahvatlustesse, mida maailm pakub ning võib neisse vangi jääda. Nendeks kiusatusteks võivad olla mistahes pahed alates alkoholist kuni seksisõltuvuseni. Teisel puhul satub mees olukorda, kus kontakt arhetüübiga on nõrk ning ta võib ise piirata oma kokkupuudet väega või keelata endale üldse mistahes lõbusid muutudes näiteks töönarkomaaniks. Sõjamees (sõdalane, mitte sõdur) See arhetüüp tähistab jõudu ja agressiivsust mehes ning selle ülesleidmine ja rakendamine on eneseteostuseks väga oluline. Sõjamees tähistab tervet, tugevat, atraktiivset ja kindlat partnerit. Sõjameest iseloomustavad tervemõistuslikkus, otsustavus, mõõdutunne ning kohanemisvõime, lojaalsus ja distsipliin. Nende omaduste saavutamiseks tuleb poisist meheks saada ning läbida kangelase teekond. Just nagu muinasjuttudeski, aitab kangelase teekond saada enesekindlamaks ja eneseteadlikumaks, see aitab teha vahet heal ja kurjal, õigel ja valel ning viia ellu oma unistust.  Selleks on vaja eralduda turvalisest kodust ja perekonnast ning minna üksinda rändama tundmatutesse ja avastamata paikadesse. Ka sellel arhetüübil on oma varjuküljed. Esimest varjukülge võib nimetada Sadistiks. Sadist on julm, hoolimatu, tundetu ning kipub “sõjatandril” valimatult julmusega liialdama. See võib tähendada, et ta “tapab” ka omasid ning on usaldamatu ning andestamatu. Ta kasutab vägivalda ja jõudu seda nautides. Teine varjukülg on Masohhist. Tema laseb endast üle sõita, ta ei julge ega suuda end kehtestada ega kaitsta. Ta ei oma seisukohta, ta kardab kriitikat ja plahvatab kergesti, kuid ei suuda oma tunnetega midagi ette võtta. Maag See arhetüüp tähistab mistahes salajaste teadmistega ühenduses olemist, nende mõistmist ning ka oskust neid kasutada. Selleks võivad olla kaarditrikid ja mustkunst, spetsiifilised erialased pädevused, oskused loovalt lahendada olukordi, kuid ka tehnoloogia valitsemine. Vanadel aegadel tähendas see oskust ühenduses olla ka maagiliste teispoolsete jõudude ja saladustega. Maag oskab peegeldada ja süvitsi enesesse vaadata. Ta suudab mõista ja õpetada, võtta vastu spontaanseid otsuseid ning teha vahet siinpoolsel ja sealpoolsel maailmal. Selle arhetüübi varjukülgedeks on Enesekeskne manipulaator ja Süütu. Esimene hoiab oma teadmisi vaid endale ning kasutab neid ära üksnes omakasu eesmärgil. Ta ei suuda millelegi väga pühenduda. Teine unistab ja plaanib suuri asju, kuid ei suuda neid kunagi lõpule viia ega aru saada, et selleks tuleb ka vaeva näha. Vaeva ta aga näha ei viitsi. Ta ei lase ka teistel omi ideid ellu viia, vaid jääb takistusena tee peale ette ja hakkab tihtilugu vastu töötama, jäädes võiduta, kuid tunnistamata ka kaotust. KuningasSee on kõiki teisi arhetüüpe ühendav tervikut loov tegelane. Kuningas haldab ja valdab iseenda jõude, on tasakaalukas ning valitseb tundeid. Tal on suurem eesmärk ja missioon ning ta ei lähtu üksnes enda huvidest. Tal on teadmised, oskused ja kogemused ning ta omab olukordades tervikpilti ning ettenägelikkust. Kuningas valitseb korda, ta on õiglane ning suudab teisi inspireerida. Kuninga sümbol kroon viitab kuninga ühendusele jumalikkuse ja kõiksusega. Ka Kuningal on varjuküljed. Üks neist on Türann, kes valitseb väevõimuga ning arvestab vaid iseendaga pidades end maailmanabaks. Ta kardab hirmu ja tunneb end oma positsioonil ohustatuna ning seetõttu pole välistatud teiste väärkohtlemine. Türannkohtleb teisi halvasti nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui mentaalselt. Kuninga arhetüübi teine varjukülg on Argpüks.Tema, olles ise kõrgel positsioonil, on tegelikult otsustusvõimetu ja laseb endiselt otsuseid teha kellelgi teisel, näiteks emal või isal. Ta on ebakindel ning süüdistab tihti teisi oma hädades. Igas arhetüübis on tohutud võimalused õppida iseennast tundma, õppida kasutama oma võimeid, suhestuma maailmaga ning läbida arenguetappe, et jõuda küpse mehelikkuseni. Armastajaaitab mehel tunnetada ja tunda maailma ning leida üles oma loomus ja anded. Sõjameesaitab kontakti saada oma väega ning seda targalt rakendada. Maagaitab näha sügavamale enesesse, ka sellesse, mis on nähtamatu, ning õppida tundma maailma süvatasandeid. Kuningasvõimaldab ühendada kõik väega osad ning valitseda nii iseennast kui maailma enda ümber. Naise arhetüübid Naiseks olemine koosneb niisamuti erinevatest arhetüüpsetest jõududest, millest igaüks eraldi  võimaldab neiul naiseks kasvada ning oma loomusega kontakti saada. Naise arhetüüpideks on:Tütarlaps Armastaja Perenaine KuningannaKatrin Saali-Saul oma raamatus “Naiseks olemise kunst”avab neid arhetüüpe põhjalikult ning tutvustab iga arhetüübi omapära ning varjukülgi. Sarnaselt meesarhetüüpidele on ka siin esindatud Armastajaning Kuninganna. Tütarlapsja Perenaineon aga teistsuguste eluülesannetega kui Sõjameesja Maag. Tütarlaps Tütarlapse arhetüüp tähistab elurõõmu, mängulisust ja muretust. Tütarlaps toob ja loob energiat, paneb maailma särama ning annab elule ilu. Ka Tütarlaps on seikleja ja avastaja, kuid tema sisu ja teekond on Sõjamehe omast erinev. Tütarlaps seikleb unistustes ja nägemustes, ta inspireerib teisi ja kutsub mängule. Tütarlapse varjukülgedeks on Naiivitarja Inetu Pardipoeg. Naiivitartähistab liigset usaldamatust ja muretust. Ta on lihtsameelne ning võib endale ootamatuid muresid kaela tõmmata usaldades ja uskudes pea kõike. Inetu Pardipoegtajub aga, et ta on mängust väljas ning ta ei kuulu teiste naiste hulka. Tihti kogeb ta end ohvrina, süüdistab ennast ja teisi ning tunneb end väärtusetuna. Küpseks Tütarlapseks kujunemisel tasub mängudele mõistlikke reegleid seada ning õppida sõbrunema erinevate seltskondade ja mängulistega. Seepärast on oluline leida endale päriselus sobivaid sõpru ning meeldivaid hobisid ja tegevusi, mis võimaldaksid Tütarlapsearhetüübil avaneda ja rakenduda. Armastaja See arhetüüp on sensuaalne, ligitõmbav ning tunneteküllane. Armastaja teab oma väärtust ning oskab hoida ja rakendada oma seksuaalsust. Armastaja armastab kõigi oma meeltega, nii ihu kui hingega ning valdab seda kunsti. Armastajavarjukülgedeks on Prostituutja Nunn. Prostituuton liialt väljakutsuv, ta kaotab kontakti oma sügavama sisemise väärtusega, pakub üle, võrgutab, kasutab ära. Prostituudi puhul on seksuaalsus rakendatud mõne eesmärgi teenistusse. Ta sõltub nii meeste tähelepanust kui nende kingitustest. Nunnseevastu on kaotanud kontakti oma seksuaalsusega, ta suunab oma kire millelegi muule. Seksuaalsus pole tema jaoks seotud naudinguga, vaid on üks praktiline tegevus teiste seas, mida rakendatakse siis, kui väga vaja, näiteks laste saamiseks. Armastaja arhetüübi puhul on oluline õppida tundma “naiste asju” ning teha seda turvalises ja hoitud õhustikus. See aitab ühendada seksuaalsuse ka tunnete ning elutarkusega. Oluline on kogeda hoitust ja hoolivust ning suhestuda seksuaalsusega ilma häbitundeta. Perenaine Perenaise arhetüüp on korrastav, hooliv, hoidev ja rahulik. Perenaist iseloomustavad emalikud tunnused. Perenaine toimetab, kuid ei tee seda liigselt – ta märkab, aitab ja on olemas siis, kui teda vajatakse. Perenaine suudab ja saab hakkama nii kodus kui väljaspool kodu ning ta ei koorma ennast üle. Ta jätab piisavalt aega ka iseendale ja puhkuseks. Perenaisevarjukülgedeks on Täitmatu naineja Tuhkatriinu. Täitmatule naiselepole kunagi miski piisav. Ta näägutab ja pahandab, noomib ja tülitseb. Temas endas on justkui täitmatu tühi auk, mida teised peaksid täitma ning mille olemasolus on teised süüdi. Ta nõuab ja ootab liiga palju. Tuhkatriinupingutab aga vastupidi üle sellega, et tahab kõik tööd ise ära teha ja kõigi suhtes üdini hoolitsev ja parim olla. Ta ei jõua kunagi kõigi toimetustega valmis ning on pidevas ärevuses. Perenaise arhetüübi elutervel kujunemisel on oluline mõõdukus ning oskus öelda ei. Oskus parasjagu asjadega toimetada ning jätta toimetuste kõrvalt aega ka iseendale. Kuninganna Kuninganna arhetüüp on sarnaselt Kuninga arhetüübile eelnevaid ühendav ja valitsev. Kuninganna teab oma väärtust, tunneb elu ja maailma, mõistab inimsuhteid ning oskab olla juhiks ja õpetajaks. Ka teda juhib kõrgem missioon, mille sisu võib olla veelgi müstilisem kui Kuningal. Kuningannavarjukülgedeks on Jääkuningannaja Printsess herneteral. Kui valitseval naisarhetüübil puudub piisav soojus ja armastus, muutub ta külmaks Jääkuningannaks. Ta on endast liiga heal arvamusel, sõidab inimestest julmalt üle, arvestab vaid iseendaga või endale kasulikuga. Ta on õel, üleolev ja manipuleeriv. Printsess herneteralon pidevalt häiritud ning pole millegagi rahul. Ta jooksutab teisi oma nõudmistega, reageerib emotsionaalselt üle ning tal puudub hea kontakt oma väega. Kuningannaks kujunemisel on vajalikud kõik helged ja karged õppetunnid, mis võimaldavad kohaneda nii sise- kui välismaailmaga. Kuninganna oskab valu ja raskustega toime tulla, teab lahendusi ning ei karda hätta jääda. Ta oskab ühendada Armastaja, Tütarlapse ja Perenaise ning seda tervikut endas ka hoida. Arhetüüpsed jõud, mehelik ja naiselik vägi, on pealtnäha nähtamatud. Inimese hinges toimuv võib olla raskesti tunnetatav või ligipääsetav. Seepärast on kasulik kuulata vanu lugusid ja muinasjutte, vaadata seesugustest tegelastest tulvil filme ning õppida nende teekonnal olevatest väljakutsetest ja raskustest aga ka rõõmudest ja võitudest. Veelgi olulisem on leida enda elus need õppetunnid, leida suunavad ja toetavad isikud ning suunata ise teadlikult oma teekonda ja arengut. Kindlasti aitavad sind selles aga need kaks eelpool nimetatud raamatut. Arhetüüpne vägi mehes ja naises Arhetüüpne nähtamatu vägi aitab aru saada, kes sa oled, kas mehe või naisena. See vägi muutub nähtavaks, kui mõistame, mis teeb mehest mehe ja naisest naise, ka tänapäeva maailmas. Mood ja elustiil võivad ajastutega muutuda, kuid inimloomus ning mehisuse ja naiselikkuse alged jäävad. Väljakutseks tänapäeva noortele on see, kuidas neid jõude märgata ning kiiresti muutuvas ja kohanemist nõudvas maailmas mitte unustada. Küpseks meheks või naiseks kujunemine on eeldus selleks, et leida endale sobiv kaaslane, kellega kooselu kujuneks harmooniliseks, teineteist mõistvaks ning arendavaks. Küps mees ja naine ei lase suhet ohustada argimuredel ega hetke emotsioonidel. Tugev ja usaldusväärne suhe loob aga eeldused lastele turvaliseks koduks ja kasvukeskkonnaks. Samuti annab see armastuse, hoolimise ja elutarkuse, mida tulevastele põlvedele edasi anda. Kuninga ja Kuninganna kombel oma väge juhtides ja hallates suudab inimene ka oma elule leida suurema eesmärgi. Ta oskab suunata energiaid seksuaalsetest impulssidest kuni suurte ideede ja unistuste teostamiseni. Kõige tipuks annavad küpsed mees- ja naisarhetüübid võimaluse kogeda täisväärtuslikku ja õnnelikku elu ning tagavad vaimse tervise ja tasakaalu. Küpsete naiste ja meestega on ka suhted ühiskonnas inimlikud ja rahumeelsed ning kultuur õitseb ja areneb.
Mehe ja naise arhetüübid Meheks ja naiseks kasvamine ja küpsemine ei tähenda üksnes suguküpseks saamist, huvi seksuaalsuse ning hingesugulase otsimise vastu. See tähendab ka sügavamat iseenda sisemaailma mõistmist. Inimese sisemaailm, tema hing koos mõtete ja tunnetega – need arenevad vastavalt sellele, kuidas elu muutub. Lapsepõlves oleme oma vanemate kaitsta ja hooldada ning noorukina avastame rohkem välismaailma ja omaenda Mina. Hilises teismeeas hakkavad meie hingeelus tärkama üha enam ka sügavamad, ürgsed mehelikkust ja naiselikkust kujutavad jõud. Arhetüübid on väega laetud algkujundid meie hinges. Need on meile tuttavad paljudest müütidest, muinasjuttudest ja filmidest. Lugudes esindavad arhetüüpe kaunid printsessid ja sõjakad kuningapojad, vaeslapsed, kangelased, nõiad ja targad võlurid. Need tegelaskujud tähistavadki tärkavat mehelikku või naiselikku väge, mis inimhinges peitub ning ootab oma aega ja kohta, et avalduda. Et kasvada ja küpseda m

Artikli nägemiseks logi sisse

6.5 Partneri valik

  Partneri valik Inimene valib endale partnereid paljudel erineval põhjusel. On üks teooria (imago teooria), mis ütleb, et otsime enda kõrvale just neid inimesi, kellel on kõige raskem anda meile seda, mida enim vajame. Näiteks kui sa vajad üle kõige hellust, siis leiad enda kõrvale naise või mehe, kellel on hellust kõige raskem anda või välja näidata. Samamoodi oled sina oma paarilisele see, kellel on kõige raskem anda seda, mida tema ihkab. Suhte või inimese areng saab toimuda, kui üks või mõlemad paarilised suudavad end ületada ja anda kaaslasele seda, mida teine vajab. Sama teooria ütleb sedagi, et valime oma partnerid selle vanema järgi, kellega on asjad lahendamata jäänud, et täiskasvanuna need puudujäägid ära lahendada. Kui sa kellegagi kohtud ja tunned, et ta on oluline, siis luba sellel suhtel olla. Ära ürita seda suhet voolida, lõpetada, muljuda, suruda, muuta. Ära nõua, palu ega anu, et see oleks teistsugune. Luba suhetel kujuneda oma loomulikku teed mööda. Ole uudishimulik. Las see suhe kestab viis minutit, kaks tundi, kuu, kümme aastat või elu lõpuni. Las suhe sinu ja kellegi teise vahel võtab oma loomuliku kuju. Luba sellel muutuda, kasvada, surra või uuesti ellu puhkeda ja ole ise samal ajal kohal. Naudi ning ole teadlik sellest, mis sind paelub või mis üldse ei meeldi. Inimestel on komme meile tagasi peegeldada seda, mis meie sisemaailmas toimub. Teise inimese kaudu on sul võimalik väga palju enda kohta õppida. Samuti tasub endale meelde jätta, et iga flirt pole armumine. Vahel on kellegagi niisama lõbus koos aega veeta ja see ongi viie minuti või paari tunni suhe. Kui kaks inimest jäävad suhtlema ning ei saa ühtegi päeva ilma teisele mõtlemata olla, siis liiguvad nad edasi armumise faasi.
  Partneri valik Inimene valib endale partnereid paljudel erineval põhjusel. On üks teooria (imago teooria), mis ütleb, et otsime enda kõrvale just neid inimesi, kellel on kõige raskem anda meile seda, mida enim vajame. Näiteks kui sa vajad üle kõige hellust, siis leiad enda kõrvale naise või mehe, kellel on hellust kõige raskem anda või välja näidata. Samamoodi oled sina oma paarilisele see, kellel on kõige raskem anda seda, mida tema ihkab. Suhte või inimese areng saab toimuda, kui üks või mõlemad paarilised suudavad end ületada ja anda kaaslasele seda, mida teine vajab. Sama teooria ütleb sedagi, et valime oma partnerid selle vanema järgi, kellega on asjad lahendamata jäänud, et täiskasvanuna need puudujäägid ära lahendada. Kui sa kellegagi kohtud ja tunned, et ta on oluline, siis luba sellel suhtel olla. Ära ürita seda suhet voolida, lõpetada, muljuda, suruda, muuta. Ära nõua, palu ega anu, et see oleks teistsugune. Luba suhetel kujuneda oma lo

Artikli nägemiseks logi sisse

6.6 Armumise faas ja ideaali kaotamine

  Armumise faas ja ideaali kaotamine Armumise faasis usume, et oleme leidnud Selle Õige. Meie keha on üleujutatud hormoonidest, dopamiinist ja serotoniinist. Kaaslane tundub olevat parem kui kõik teised kokku. Tunneme end terviku ja leituna, kõik on intensiivistunud – värvid, lõhnad, laulud, mis on kirjutatud just meie armastusest. Loodame, et tema ongi see, kes meile viimse hingetõmbeni neid fantastilisi tundeid tekitab ning superõnnelikuna hoiab. Armumises puudub sõpruse kontseptsioon, armudes soovitakse olla rohkem kui sõbrad. Seal on ainult lilled, liblikad ja päikesepaiste. Kuna me nii väga tahame olla armastatud selle ideaalse kaaslase poolt, siis armumise faasis näitame ainult neid omadusi, mis võiksid talle meeldida. Me ei näita välja päris iseennast. Seda ei tee aga ainult sina, vaid suure tõenäosusega ka tema. Te mõlemad armute teineteisesse, näidates end inimesena, keda arvate, et paariline võiks armastada. Lõgisevaid luukeresid peidetakse sügaval keldris, et kaaslane neid mitte mingil juhul ei leiaks ega näeks. Halb on aga see, et tõe eest on raske ära joosta – valel on väga lühikesed jalad. Kahjuks on armumine ja armastus kaks eri asja. Kui kehakeemia taandub, ei suuda inimesed sageli luua tõelist sügavat ja tähendusrikast inimlikku ühendust ning teineteisele pühenduda. Tavaliselt süüdistame kaaslast selles, et „õige” tunne on kadunud. Ideaali kaotuse faasis hakkavad luukered välja tulema: „Aga sa ju ütlesid, et sulle meeldib jalgpall!?”, „Miks sa pole mulle kõik need aastad öelnud, et sulle mu toit ei maitse?!”, „Sa ei tahagi reisida?” jms. Hiljem tunnete mõlemad, et teid on petetud. Armumine ei ole tavaliselt aus mäng kahe inimese vahel. Armastades lubame kaaslasel olla tema ise. Armumisel tahame näha inimest, keda enda päästmiseks vajame. Seepärast lähevadki paljud paarid just selles faasis lahku. Minnakse uut dopamiini ja serotoniini doosi ehk uut inimest ja armumist otsima. See on aga kurb nõiaring, mis tõukab meid veel suurema pettumuse ja üksinduse suunas. Ideaali kaotuse faasis tekib sul võimalus endalt ausalt küsida, miks sa oled suhtes? Miks just selle inimesega? Kas kõik su vajadused on täidetud, millest on sul puudus, mida on üleliia? Ole aus, mitte ainult teistega, vaid ka iseendaga. See on üks viis, kuidas kuulda kõrgemat plaani, kas oled õigel teel, kas oled õigete inimestega ja kas teed õiget asja. Lõpuks pole vahet, mida teised arvavad. Tähtis on see, mida sina tunned, sest sina elad oma elu. Suhted tuleb ehitada õigetele alustele. Kui need põhinevad valedel eeldustel, näiteks ainult seksil, siis olete oma suhtes andnud väe kiirele naudingule. Kui te ei saa oma põhivajadust rahuldatud ehk teineteisega ühendust, siis tekib kellelgi üks hetk kindlasti rahulolematus. Meeleheal põhinevad suhted on ohtlikud, sest nad on meele, mitte südame ja arukuse valduses. Nauding ja nautimine on ju mõnusad. Öeldakse, et kurat meelitas just mõnusate asjadega. Elu tulebki igal võimalikul juhul nautida, aga on üsna halb, kui nautimisest saab esmane prioriteet, sest naudingud on pealiskaudsed ning kiired hääbuma. Tead ju küll seda momenti, kui oled ära söönud suure šokolaadi ja pärast kahetsenud… Naudinguid on kerge tarbida, aga ka kerge kaotada. Suures plaanis tekitab näiteks kooli lõpetamine meis parema tunde kui päevad, mil sai poppi tehtud.Armumise faas on ajule ja kehale väga kurnav. Kõik need draamad, üles-alla kõikumised, magamata ööd ja söömata päevad ei ole tervislikud. Kui see seisund väga pikalt kestaks, siis lõpetaksid kõik inimesed paari aasta pärast (psühhiaatria)haiglas. Keha eesmärk on elus püsida, organism toimib arukalt, kui lõpetab kemikaalide tootmise, mis armumise peatab ja roosad prillid eest tirib, et kriis saaks vaibuda. Kui oled endale ausalt vastanud, miks sa selles suhtes oled, ja teadvustanud, et juba maast madalast hakatakse meile kodeerima valet, et on olemas ainult üks printsess ja prints, kes tulevad meid tohutust üksindusest või raskest elust päästma, siis saad aru, kuidas suhtega edasi minna. Muinasjutule, et on olemas üks Tõeline Armastus, on üles ehitatud paljud seriaalid, raamatud ja romantikast nõretavad filmid. Mõtle korra läänemaailma suurimale armastusloole „Romeo ja Julia.” Mis oli tegelikult Romeo ja Julia „igavese armastuse“ taga? Romeo oli algul armunud Rosalinasse, kes ei armastanud teda. Seega rahuldus Romeo Juliaga. Juliat omakorda ähvardas vanemate kavandatav abielu krahv Parisega. Sellises masendavas olukorras on kaks noort valmis armuma põhimõtteliselt igaühesse, kes vähegi oma kiindumust avaldab. Piisab lihtsalt objektist, kellesse armuda, et leevendada oma ahastust igatsust täiusliku armastuse järele. Romeo ja Julia olid kaks 13-aastast noort, kes kohtusid ühel peol, otsustasid samal päeval abielluda ning lõpuks tapsid end. See pole tore ja normaalne, vaid rumal. Õige armastuse otsimine on kogum uskumustest, ideaalidest, hoiakutest ja ootustest, aga sel pole mingit pistmist päris armastusega. Kas sa tahad olla armunud või armastada, selles on küsimus. Kas liigud tagasi esimesse, armumise faasi, või liigud edasi, sügavamasse faasi, on sinu teha.
  Armumise faas ja ideaali kaotamine Armumise faasis usume, et oleme leidnud Selle Õige. Meie keha on üleujutatud hormoonidest, dopamiinist ja serotoniinist. Kaaslane tundub olevat parem kui kõik teised kokku. Tunneme end terviku ja leituna, kõik on intensiivistunud – värvid, lõhnad, laulud, mis on kirjutatud just meie armastusest. Loodame, et tema ongi see, kes meile viimse hingetõmbeni neid fantastilisi tundeid tekitab ning superõnnelikuna hoiab. Armumises puudub sõpruse kontseptsioon, armudes soovitakse olla rohkem kui sõbrad. Seal on ainult lilled, liblikad ja päikesepaiste. Kuna me nii väga tahame olla armastatud selle ideaalse kaaslase poolt, siis armumise faasis näitame ainult neid omadusi, mis võiksid talle meeldida. Me ei näita välja päris iseennast. Seda ei tee aga ainult sina, vaid suure tõenäosusega ka tema. Te mõlemad armute teineteisesse, näidates end inimesena, keda arvate, et paariline võiks armastada. Lõgisevaid luukeresid peidetakse süga

Artikli nägemiseks logi sisse

6.7 Suhte stabiilne faas

Suhte stabiilne faas Mida turvalisemalt me end suhtes tunneme, seda paremini me armastame. Inimesed kardavad tundeid, sest need muudavad neid haavatavaks. Paljud usuvad, et tunnete väljendamine on nõrkus, mis annab teistele võimaluse haiget teha või häbistada. Tunded aga näitavad omal viisil, kes me oleme, mis meile meeldib ja mis mitte. Kui me ei väljenda kaaslasele, mida tunneme, siis peidame iseennast. See on suhtefaas, kus sa ei taha enam mänge mängida või olla keegi teine. Sa tahad olla võimalikult ehe ning tunda end suhtes vabana. See on faas, kus sa oled mõistnud, et valid iga päev olla sellesama kaaslase kõrval ning pühendud suhtele, jagades lisaks intiimsusele ka sõprust. Nii tekib sisemine turvatunne, et ka partner on sinu valinud. Siit tekib vabadus elada hirmuta, et partner iga väiksema tüli või erimeelsuse peale minema kõnnib. Kõige enam pakuvad rahuldust need suhted, kus koos on kaks inimest, kes on emotsionaalselt kättesaadavad ja samas teise inimese vajaduste suhtes tundlikud. Käest kinni hoides ja kõigega ühel meelel olles hakkame arengus taanduma. Suhe on mõlemale võimalus kasvada. See võib tähendada, et su kaaslane esitab sulle aeg-ajalt väljakutseid, provotseerib sind või tõukab sind tegema keerulist kuid vajalikku sammu. Selles faasis on olulisteks märksõnadeks usaldus ja pühendumine. Ilma usalduseta suhe ei tööta ja muutub koormaks. Näiteks ei lubata teineteisel üksi pidudel käia või ollakse pinges ja tusased, kui üks midagi teiseta teha tahab. Petmine näitab, et sel hetkel oli ühele kaaslasele miski muu olulisem kui suhe. Tavaliselt pole petmine isiklik. Näiteks naine, kes petab oma meest, oleks maganud selle teise mehega ka siis, kui kaaslast poleks olnud. See aga ei vähenda valu, sest petmine rikub usaldust. Usaldust on võimalik taas tagasi saada, aga see võtab aega ning vajab mõlemalt suurt pingutust. Usaldusest saab mõelda kui õrnast serviisist. Kui see korra katki läheb, saad selle ära parandada, olgugi et haav jääb näha. Kui seda aga mitu korda teha ja pisikeste kildude kaupa lõhkuda, on kokkulappimine juba keerulisem kui mitte võimatu. Ühte usalduse reetmist on lihtsam andestada kui mitut. Toimiv suhe põhineb pühendumisel, ilma selleta pole usaldust ega sügavat lähedust. Me kõik tahame lähedust. Lähedus ei ole ainult füüsiline puudutus, vaid taju, et keegi tunneb su vastu huvi ja sa tahad end avada ning jagada. Lähedus ei ole ka ühesuunaline, kus ainult üks tunneb huvi ja teine räägib. Sul peab olema soov end jagada. Lähedus on tahe avardada enda maailma teise mõtete, ideede ja unistuste kaudu. Kahjuks ei ole lähedus ainult roosamanna ja maasikavaht, vaid nõuab suurel hulgal julgust. Pelgalt füüsiline seks ei tekita veel lähedust, isegi sügav suudlus või hingest tulev jutuajamine võib olla palju enam lähedust tekitav kui pornofilmiga sarnanev seks. Maailmas ja suhetes valitseb tegelikult suur lähedusepuudus. Lähedus vajab tunnustust ja ruumi südames, sest vahel teevad lähedased kõike muud kui seda, mida ootame. Nad ütlevad koledaid asju, käituvad nõmedalt ja me saame haiget. Siis aitab seesama südameruum mõlemal ära mahtuda. Mitte ainult inimestel, vaid südamesse mahub lisaks veel tekkinud valu, nõmedus, armastus, imestamisoskus, uudishimu, vabandus ning andestamine. Kui me tunneme end vaba ja tõelisena, siis jääb aega ka enesearenguks, mistõttu kasvame ise ja sellega koos kasvab ka suhe. Stabiilne faas eeldab, et mõlemal tuleb suhtesse panustada. Mitte ükski asi ei püsi niisama, ilma hoolitsuseta. Kõik muutub, areneb ja laguneb. Kui sa ei lisa selles faasis suhtesse vürtsi ega energiat ja ei võta selleks spetsiaalselt aega, siis hakkab seisma jäänud suhe vaikselt roostetama, kuni laguneb. Selles faasis on eriti oluline mõelda suhtest kui elusorganismist, kelle eest tuleb hoolitseda, tähelepanu suunata ja rohkem teha, ka siis, kui ei viitsi või taha. Tähelepanu on armastuse vorm. Kui annad kellelegi või millelegi tähelepanu, on see „ma armastan sind” tegudes.
Suhte stabiilne faas Mida turvalisemalt me end suhtes tunneme, seda paremini me armastame. Inimesed kardavad tundeid, sest need muudavad neid haavatavaks. Paljud usuvad, et tunnete väljendamine on nõrkus, mis annab teistele võimaluse haiget teha või häbistada. Tunded aga näitavad omal viisil, kes me oleme, mis meile meeldib ja mis mitte. Kui me ei väljenda kaaslasele, mida tunneme, siis peidame iseennast. See on suhtefaas, kus sa ei taha enam mänge mängida või olla keegi teine. Sa tahad olla võimalikult ehe ning tunda end suhtes vabana. See on faas, kus sa oled mõistnud, et valid iga päev olla sellesama kaaslase kõrval ning pühendud suhtele, jagades lisaks intiimsusele ka sõprust. Nii tekib sisemine turvatunne, et ka partner on sinu valinud. Siit tekib vabadus elada hirmuta, et partner iga väiksema tüli või erimeelsuse peale minema kõnnib. Kõige enam pakuvad rahuldust need suhted, kus koos on kaks inimest, kes on emotsionaalselt kättesaadavad ja samas teise inimes

Artikli nägemiseks logi sisse

6.8 Suhete loomine

Suhete loomine Millise inimese kõrval sa tahaksid igal hommikul tõusta? Millise inimesega tahaksid koos olla? Millised on selle inimese omadused? Mida ta tegema peaks? Kellega sul põnev oleks? Milline inimene teeb sind õnnelikuks? Kes paneb sind end hästi tundma? Kuidas ta seda teeb? Milliseid sõnu kasutab? Kuidas ta sind inspireerib ja teenib? Kui oled suhtes, aga tunned end üksikuna, siis küsi, miks sa ei lase oma partnerit enam ligi? Või tema sind? Me kõik otsime kedagi, kellega koos elule vastu minna. Igatseme olla armastatud ja armastada, et liblikad lendleksid ja päike paistaks, kui hoiame käest kinni. Armastus, suhe ja kaaslased on aga tihti meie jaoks liiga idealiseeritud. Vahel on suhete loomine väga loomulik. Koosolemisest saab kooselamine, sellest pereloomine ja siis ühine elu. Mõnikord on see rohkem planeeritud ja läbi mõeldud. Näiteks kolime kokku, kui korteri ostame või üürime, siis abiellume, seejärel saame lapsed. Vahet pole, milline see suhte alustamise kuupäev või vorm on, see on kahe inimese vastastikune soov pühenduda ja teineteisele kuuluda. See on nagu kokkulepe südamete vahel. Ükski suhe ei püsi kogu aeg ühesugune, see on nagu raamat, film või inimene. Sa ei viitsiks ju lugeda mitusada lehekülge ühte ja sama lauset! Ikka tahad sa näha arengut, karakterite kasvamist, põnevust, emotsioone, tõuse ja mõõnu ning seda, kuidas raskusi ületatakse. Meile meeldivad filmid, raamatud ja kunst sellepärast, et nende loojad suudavad näha päikeseloojangus uskumatut ilu. See on ka meie töö – näha igapäevasuses ilu. Olla kohal, kui suudleme oma kaaslast, mitte mõelda samal ajal vorstivõileivast. Vaadata koos tähti, imestada, kui mõnus on Eesti meres sukelduda või näiteks Vietnamis mägedes ronida. Kui sa lood uut suhet, siis näita ja väljenda ennast, riski, ütle, tee, ava. Kokkulepe südamete vahel tähendab tahet koos kulgeda ja elu jagada, nii tõusu kui ka mõõna ajal.
Suhete loomine Millise inimese kõrval sa tahaksid igal hommikul tõusta? Millise inimesega tahaksid koos olla? Millised on selle inimese omadused? Mida ta tegema peaks? Kellega sul põnev oleks? Milline inimene teeb sind õnnelikuks? Kes paneb sind end hästi tundma? Kuidas ta seda teeb? Milliseid sõnu kasutab? Kuidas ta sind inspireerib ja teenib? Kui oled suhtes, aga tunned end üksikuna, siis küsi, miks sa ei lase oma partnerit enam ligi? Või tema sind? Me kõik otsime kedagi, kellega koos elule vastu minna. Igatseme olla armastatud ja armastada, et liblikad lendleksid ja päike paistaks, kui hoiame käest kinni. Armastus, suhe ja kaaslased on aga tihti meie jaoks liiga idealiseeritud. Vahel on suhete loomine väga loomulik. Koosolemisest saab kooselamine, sellest pereloomine ja siis ühine elu. Mõnikord on see rohkem planeeritud ja läbi mõeldud. Näiteks kolime kokku, kui korteri ostame või üürime, siis abiellume, seejärel saame lapsed. Vahet pole, milline see suhte alus

Artikli nägemiseks logi sisse

6.9 Suhete hoidmine

Suhete hoidmine Paljud meist astuvad suhetesse ja võtavad sinna kaasa kogu oma minevikupagasi. Mõnel on seljataga nii mõnigi armumine ja armastus, mõni teine aga siseneb suhtemaastikule valge lehena. Probleemid tekivad, kui võtame oma mineviku olevikku kaasa. Näiteks kui saime eelmises suhtes haiget, siis kardame, et sama kordub ka uues suhtes. Alati on risk, et teisele ei sobi sinu mineviku haavad ja teod või sinu süütu olek ja kogemuste puudus. Riskimata aga loobume juba eos võimalusest saada kontakti armastusega. Ühes terviklikus suhtes on kaks koostisosa: vastutus ja võime aktsepteerida. Tuleb aktsepteerida, et teine inimene pole samasugune sina ning aktsepteerida, et tema äraütlemine mõnes situatsioonis ei tähenda veel armastuse lõppemist. See tähendab hoopis, et selles suhtes on olemas piirid, mis on väga eluterve. Vaata ka peatükki 6.10 Konfliktide lahendamine Ilma konfliktideta ei saa olla usaldust. Konflikti ei tasu karta, see näitab vaid, et suhtes on kaks erinevat inimest. Mõlemad peavad saama öelda „jah” ja „ei”, ilma, et teine teda hülgaks. Paljudel on uskumus, et tülid ja konfliktid viivad millegi lõpuni ehk armastuse katkemiseni. Hirm konfliktide ees tuleb kodudest. Lastena võime olla kogenud, kuidas suur tüli teeb kellelegi kas vaimselt või füüsiliselt haiget või pärast tüli ei räägita teineteisega mitu päeva, mis tundub nagu hülgamine. Sellised kogemused tekitavad lastes tunde, et vastuolu kahe inimese vahel on ohtlik ning seda usutakse edasi ka siis, kui ollakse täiskasvanud. Armastades sinu piirid hägustuvad, need sulanduvad teise inimese piiridega. Sinust saab „teie“ ehk minust „meie“. Ei ole enam minu vaid on meie otsused ja valikud. Armastamises on arvestamist, alistumist ja natuke rohkem tegemist, kui muidu viitsiks. Armastamises on vastutulelikkust, andmist ja vastuvõtmist. Just nende piiride hägustumise tõttu tuleb suhtes olla teadlik. Me võime tulla teisele liiga palju vastu või teha asju, mis meile ei meeldi. Sedasi ei armasta me enam iseennast ja muudame end suhtes ohvriks. Ära tee kunagi midagi nii palju rohkem, et jääd partnerilt vastuteenet ootama. Siis on su tegevusel vale taotlus ning valedel põhjustel kipuvad tulema soovimatud tagajärjed. Kui sa teed midagi, siis tee sellepärast, et sina tahad. Mõtle, milline on sinu suhe sõpradega? Tihti lubame sõpradel olla nemad ise. Anname andeks nende veidrused, julgeme ja lubame väljendada mõtteid, vaielda, olles võimelised iga hetk ära leppima. Oma partnerile me aga selliseid eksimusi ei luba. Iga tüli, kus ollakse eriarvamusel, saab mõõtme, et kaardimajal ei jää muud üle, kui kokku kukkuda. Sõbrad aitavad rasketel aegadel. Me ei esita neile ebanormaalseid või ülisuuri nõudmisi ega eelda täiuslikkust. Sõprus on ühendus ja luba eksisteerida kahel normaalsel inimesel ühes ajas ja ruumis. Tavaliselt juhtub suhetes aga vastupidine. Inimesed, kes kunagi teineteist jumaldasid, tulevad koju selleks, et oma paha päev välja elada. Lähevad kooli või peole ja jälle naeratatakse, ollakse andestavad kõikide teiste, aga mitte oma kaaslase suhtes. Kaaslane saab kogu viha, pahameele, tujud ja frustratsiooni. Seesama „mõnus” õige armastuse kogum, mis on täis ootusi, lootusi ja illusioone, annab meile justkui õigustuse käituda oma kaaslastega kui isikutega, kes on pahatahtlikult võtnud meilt ära nn jumala või jumalanna. Oleme pettunud, pahased ja solvunud, sest printsist on saanud konn ja see on selgelt andestamatu. Sel hetkel me ise ei näegi, et tegelikult olid meie need enda projektsioonid, meie enda lootused, ootused ning mängud ja varjamised. Ebateadlikus maailmas on armastusel võime transformeerida ego. Armumine on tugineb egole ehk „mulle meeldid sa sellisena ja ainult sellisena olen nõus sind imetlema”. Armastus tugineb armastusele ehk „sa oled, kes sa oled ja see on kõik, kes sa oled ning ma aktsepteerin seda”. Armumisse on sisse kirjutatud pettumine, armastusse olemine. Armastus on tänulikkus ning mõistmine, et sellisena, nagu teine inimene on, on ta mulle väärtuslik. Et ma austan teda sellena, kes ta on, isegi siis, kui ma temaga ei nõustu. Armastus on turvatunde loomine ning hoidmine, et iga eksimuse või erimeelsuse peale ei näidata ust. Armastus on meie sisemine jumalik olemus, millel on kõrgemad väärtused, nagu tänutunne, austus, pühadus, andestamine ja tunnustamine. Armastus ei ole iseenda ootuste ja lootuste projitseerimine teisele, see on siiralt teise inimese nägemine ning tema mõistmine. Üks olulisi märksõnu suhtes ja suhete hoidmisel on pühendumine. See ei ole lihtne, sest on vahel vastuolus kergete naudingutega. Pühendumine on esimene samm rahulolu suunas. Kellelegi pühendudes saame kontakti oma sisemise potentsiaaliga. Pühendumine aitab iseenda sees leida ja hoida väge, kui kahtlused pinnale kerkivad. Üks põhiteemasid, millega iga päev suuremal või vähemal määral, teadlikult või alateadlikult tegeleme, on see, kas ja kui palju meid armastatakse. Tegelikult on oluline see, kui palju me ise armastame. See, mida välja anname, tuleb ka tagasi, küll aga võib-olla mitte sama inimese poolt. Kui palju sa ise armastust välja annad? Kuidas sa armastad? Kas ja kuidas seda väljendad? Kas paned selle ka sõnadesse ja tegudesse? Kas teised ka teavad, kui palju on su sees armastust? Meelespea harmoonilise suhte hoidmiseks:Keskendu positiivsusele. Kui sa esialgu partnerisse armusid, nägid temas palju positiivset. Teadvusta ka suhte edenedes, et su partner on imeline ning keskendu nendele omadustele, mis sulle partneri juures meeldivad. Selleks, et suhtes säiliks kirg ja särts, on hea veeta aega ka eraldi. Hea on, kui kummalgi on ühiste hobide kõrval ka isiklikud hobid, millega nad tegelevad. Vastasel juhul kasvavad kaks inimest liiga kokku, sulanduvad väga üheks ning paari vahelt võib kaduda seksuaalne kirg. Arenda iseennast. Selleks, et areneks ja kasvaks suhe, peame jälgima, et me ise inimestena pidevalt areneksime. Õpi midagi uut, mis võiks ka su partnerile meeldida ja rõõmu pakkuda. Austus, alandlikkus ja andestamine on olulisel kohal. Peame märkama oma ego mänge ja võitlust “kellel on õigus” tasandil. Sügavam suhe on olulisem kui oma õiguse taga nõudmine.
Suhete hoidmine Paljud meist astuvad suhetesse ja võtavad sinna kaasa kogu oma minevikupagasi. Mõnel on seljataga nii mõnigi armumine ja armastus, mõni teine aga siseneb suhtemaastikule valge lehena. Probleemid tekivad, kui võtame oma mineviku olevikku kaasa. Näiteks kui saime eelmises suhtes haiget, siis kardame, et sama kordub ka uues suhtes. Alati on risk, et teisele ei sobi sinu mineviku haavad ja teod või sinu süütu olek ja kogemuste puudus. Riskimata aga loobume juba eos võimalusest saada kontakti armastusega. Ühes terviklikus suhtes on kaks koostisosa: vastutus ja võime aktsepteerida. Tuleb aktsepteerida, et teine inimene pole samasugune sina ning aktsepteerida, et tema äraütlemine mõnes situatsioonis ei tähenda veel armastuse lõppemist. See tähendab hoopis, et selles suhtes on olemas piirid, mis on väga eluterve. Vaata ka peatükki 6.10 Konfliktide lahendamine Ilma konfliktideta ei saa olla usaldust. Konflikti ei tasu karta, see näitab vaid, et suhtes on kak

Artikli nägemiseks logi sisse

6.10 Konfliktide lahendamine

Konfliktide lahendamine Selged piirid on terve suhte peamine alustala. Mõlemad partnerid teavad, kus lõpeb üks ja algab teine. Mõlemad vastutavad omategude, emotsioonide ja sõnade eest ning ei vastusta teise tunnete eest. Näiteks ei süüdista üks paariline teist oma õnnetus elus, eeldades, et teine inimene peab teda õnnelikuks tegema. Keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha. Õnnelikuks saame end ainult ise teha. Mittetoimivas suhtes püüavad mõlemad kaaslased lahendada teineteise väljakutseid, nii läheb aga vastutus ühelt inimeselt teisele. Loodame, et kui me kedagi kaua ja kogu aeg süüdistame, siis lõpuks tuleb keegi, see prints hobusel või printsess kuningriigiga, kes meid päästab. Aga see on ju vaid muinasjutus nii. Eluterve mõte on: „Sa ei pea mind terveks tegema, aga toeta mind sellel teel.” Kui me tahame oma kaaslast aidata või toetada, siis peaksime seda tegema sisetunde pealt, mitte sellepärast, et keegi survestab meid seda tegema. On olemas üks suhte dünaamika: päästjad ja ohvrid. Päästjad usuvad, et kui nad päästavad, siis neid armastatakse. Ohver aga, et kui teda päästetakse, siis teda armastatakse. See pole aga eluterve armastus, vaid kaks teineteisest sõltuvat inimest. Küsi endalt: „Kui ma keeldun oma partnerit aitamast, kuidas meie suhe siis muutub?” Tugevate piiridega inimesed ei karda tugevaid tundeid, nagu kurbus ja viha, vaid nad mõistavad, et need kuuluvad teisele inimesele ja tal on õigus neid tunda. Inimese põhiõigus on tundeid tunda. Peamine oskus suhtes on õppida teadvustama, millal on kaaslane päriselt piire ületanud ja millal kasutame partnerit, et enda sisemisi pingeid välja elada. Viha on siinkohal väga hea tunne. Kui sa tunned viha, siis küsi endalt, kes ja kus on su piire ületanud ning kuidas saaksid need võimalikult kiiresti taastada? Kui kaaslane on su peale pahane, isegi siis, kui sina oled enda arvates nii palju head teinud, siis küsi endalt, kas tõesti on kõik nii, nagu sulle paistab? Äkki sa lämmatad teda oma armastusega? Näiteks ei luba tal ilma sinuta kuhugi minna või kellegagi suhelda või teed tema eest kõik ära, käitudes nagu ta ema või isa, mitte nagu naine või mees? Meil kõigil on kogemus konfliktidega. Ükskõik, millises suhtes: lapsevanema-lapse, kahe tuttava, kahe võõra täiskasvanu vahel jms. Vahel kogeme konflikti suure ohuna ning õpime seda vältima, kuid konflikti vältides väldime ka võimalust kasvada. Selle asemel, et konflikti vältida, võiksime tõele silma vaadata ning kõigepealt aktsepteerida, et midagi on korrast ära. Konfliktsetes olukordades toome lagedale ka kõik minevikus välja ütlemata asjad ning nii kasvab lumepall aina suuremaks, kuni ühel hetkel tundub see üle mõistuse suur. lahendamine Väikesed tülid näitavad tegelikult, et suhe on korras, sest teist inimest aktsepteeritakse sellisena, nagu ta on. Mida teadlikumaks sa endast (mõtetest, tunnetest, kogemustest, käitumisest) saad, seda avaramaks muutub sinu maailm. Siis ei ole teised inimesed imelikud, vaid pakuvad sulle võimalusi end paremini tundma õppida. Küsi endalt, mida sa ootasid, kui su kaaslane käitub nii, nagu sulle ei meeldi. Kuidas sa oleksid käitunud, tahtnud käituda või mis peamine, miks sa ootasid just sellist käitumist? Seejärel luba endal imestada, et saab ka teistmoodi. Samamoodi mõtle enda kohta. Asi pole sinu, vaid teise inimese ootuses. Sina pole vale, ebapiisav, ebameeldiv, rumal või midagi sellist, vaid sa lihtsalt ei vastanud ega käitunud nii, nagu teine inimene oleks seda teinud või soovinud. See tähendab, et sina ja tema olete unikaalsed, tulete erinevatest peredest. On olemas sinu seisukoht, su partneri seisukoht ja neutraalne seisukoht. Mäleta seda igas tülis. Õnnetud partnerid on sageli pealtnäha vihased, kuid tegelikult on selle all hirm ja ühenduse puudus. Meil kõigil on minevik koos sinna tekkinud haavadega. Küps hing mõistab seda ning usub, et iga haava on võimalik terveks ravida. Ta ei otsi oma kaaslas(t)es valuvaigistit. Reageerides oma kaaslase luukeredele, reageerime tegelikult oma minevikule. Ükski reaktsioon ei tule tühjalt kohalt, vaid meie enda kogemusest. Igale meie reaktsioonile on meie sees oma lugu ja taust. Kui su paarilise kapis on mõni luukere, mis sind hirmutab, siis tasub tähelepanelikult ka oma kappi piiluda. Arvatavasti on sul endal seal üsna sarnane tegelane. Võta seda kui kingitust, mitte põhjust kandade välkudes minema joosta. Kuula ja korda, mida partner ütleb. Tülides peaksime kuulama, mis on sõnade taga. Süüdistamise asemel küsi, mida sa praegu tunned, mis tunne pani sind neid sõnu ütlema, mida sa tegelikult selles olukorras vajasid, mida praegu vajad? Seejärel väljenda oma partnerile, mida avastasid. Turvalises suhtes austatakse tundeid ja õpitakse nendega toime tulema. Armastavad partnerid aitavad meid, kui tunded üle pea löövad. Nad ei löö siis ust enda järel kinni ega käsi meil teistsugused olla. Tee üks test. Saada näiteks viis päeva järjest oma kaaslasele üks või kaks järgmise algusega sõnumit: „Üks asi mitmetest, mida ma sinu juures imetlen/väärtustan, on… Kui sa nii käitud/teed, siis ma tunnen end ….”. Vaata, mis temaga juhtub. Tahaksime, et inimesed oleksid meie moodi, siis on hea ja turvaline, sest teame, mida oodata. Tegelikkuses on aga nii, et oleme üsna unikaalsed ja erilised, oma vajaduste ning tahtmistega. Kõik ajavad oma õigust taga – minu maailm on parem, sinu oma halvem… „Connect before you correct” ehk „Enne kui lähed kaaslast õpetama, loo temaga ühendus“ – ole oma kaaslase suhtes uudishimulik. Kui ma tunnen kellegi vastu huvi, siis loon ühenduse, mis aitab mul mõista, miks ta midagi usub. Uudishimu aitab ehitada empaatiasilda. Sa ei pea oma paarilisega nõustuma. Sina ainult kuulad ja võtad infot vastu. See on lihtsalt informatsioon. Tavaliselt ajame oma õigust taga, püüame inimesi muuta, selle asemel, et teise öeldud sõnu ja tundeid kuulata ning võtta neid kui teavet. Me ei pea seda enda omaks võtma või tegema. Lase sellel infol sadestuda. Hinga korra sisse ja välja. Teise inimese mõtted, huvid ja tunded on kõigest info. Tülide ajal vajame turvatunnet. Turvatunne ei teki, kui meie keha täitub hormoonidest, mis vallanduvad, kui hindame oma olukorda ohtlikuks. Need on adrenaliin, noradrenaliin ja kortisool, mis nii mõjuvad. Siis me ei mõtle, vaid reageerime võitle-põgene-tardu vaatenurgast. Siis muutubki tüli võitluseks elu ja surma peale, see ei ole enam normaalne vestlus, kus uudishimul oleks võimalik tekkida. Kui sa õpid tülides teadlikult oma mõtlevat aju kasutama ja end kõrvalt vaatama, siis midagi muutub. Konfliktid on eluloomulik osa, eriti sotsiaalses keskkonnas. Küsimus on, kuidas käituda lahkhelides haiget tegemata ja haiget saamata, vaid nagu kaks ratsionaalset, empaatilist täiskasvanut, mitte nagu kaks last, kes näevad välja nagu täiskasvanud. Sa ei saa tormi rahustada. Sa saad ise maha rahuneda ja torm möödub. Lahingud võidetakse südame, mitte mõistusega. Süda on sünkroonis armastusega. Suhted ei pea kestma elu lõpuni. Vahel on vaja armastusega lihtsalt kaasa minna ja võtta vastu see, mis elu toob. Mõni suhe kestab ja mõni puruneb ning seda mitmel erineval põhjusel. Olenemata sellest, kas ja kui palju tülitsetakse. Meelespea konflikti tekkimise puhul:Näe konflikti kui võimalust kasvamiseks. Oluline on väljendada oma vajadusi ja emotsioone, kuid proovi hoiduda vaidlusest, kui sa oled emotsioonide poolt üle võetud ja sügaval nende sees. Mine jaluta, hinga värsket õhku, hinga sügavalt, mediteeri, mängi rahulikku muusikat ja saavuta kõigepealt enda sees tasakaal. Kui sa tunned ennast rahulikuna ja oled oma negatiivsete emotsioonidega hakkama saanud, pöördu partneri poole ja räägi rahulikult konflikti tekitanud situatsioonist. Hoidu teise inimese süüdistamisest, kritiseerimisest ja hinnangute andmisest. Teine inimene ei ole kunagi sinu emotsioonides süüdi. Süüdistamine lõpetab kommunikatsiooni ja kutsub esile kaitsereaktsiooni. Kui sa näed teises inimeses negatiivset omadust, mis sulle kannatust põhjustab, siis hinnangu andmise asemel proovi näha seda kui võimalust ennast arendada. Sinu partner on alati peegeldus omadustest, mis ka sinul endal on ning mida sa ei suuda endas aktsepteerida. Näiteks kui sa näed, et partner on isekas, tahad teda isekas käitumises süüdistada. Tegelikult on ka sinus isekus olemas ning selle teadvustamine annab sulle võimaluse ennast arendada ja proovida olla ise hoolivam ja armastav. Vaidluses ära räägi kunagi teisest, vaid väljenda seda, mida sina tunned ja mis vajadused sinul on. Proovi konflikti lahendamise ajal pidevalt meeles pidada, et sa armastad teist inimest. Proovi jääda oma südamesse ja rääkida konfliktist rahulikult oma südame ja armastusega kontaktis olles. Ära eelda, et sa tead, mida partner tegi, mõtleb või tunneb. Proovi neutraalselt ja siiralt tema vaatepunkti kuulata.
Konfliktide lahendamine Selged piirid on terve suhte peamine alustala. Mõlemad partnerid teavad, kus lõpeb üks ja algab teine. Mõlemad vastutavad omategude, emotsioonide ja sõnade eest ning ei vastusta teise tunnete eest. Näiteks ei süüdista üks paariline teist oma õnnetus elus, eeldades, et teine inimene peab teda õnnelikuks tegema. Keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha. Õnnelikuks saame end ainult ise teha. Mittetoimivas suhtes püüavad mõlemad kaaslased lahendada teineteise väljakutseid, nii läheb aga vastutus ühelt inimeselt teisele. Loodame, et kui me kedagi kaua ja kogu aeg süüdistame, siis lõpuks tuleb keegi, see prints hobusel või printsess kuningriigiga, kes meid päästab. Aga see on ju vaid muinasjutus nii. Eluterve mõte on: „Sa ei pea mind terveks tegema, aga toeta mind sellel teel.” Kui me tahame oma kaaslast aidata või toetada, siis peaksime seda tegema sisetunde pealt, mitte sellepärast, et keegi survestab meid seda tegema. On olemas üks s

Artikli nägemiseks logi sisse

6.11 Suhete lõppemine

  Suhete lõppemine Täiuslikku kaaslast võime otsima jäädagi, sest täius saab eksisteerida ainult meis endas. Sellisel juhul otsime oma kaaslasest seda, mida oma sisimas oleme ette kujutanud ning ei luba kaaslasel olla niisugune, nagu ta tegelikult on – tema ise. Armastame siis hoopis oma ootusi. Armastame seda, mis on ilus meie meeles, aga mitte südames. Teatud inimesed ei sobi kokku ja nii ongi või kasvatakse teineteisest lahku. Näiteks siis, kui valunivoo ületab rahunivoo või kui üks partneritest hakkab jõuliselt enese vaimse arenguga tegelema ja teine mitte. Kui lepime millegagi, mis pole meile hea, siis tuleb endale küsimusi esitada. Tasub küsida, mis toimub minu eneseväärtustamisega? Kas usun, et ma pole paremat väärt? Miks ma nii arvan? Muutuse kutsub esile see, kes on rohkem rahulolematu. Muutus toimub siis, kui keegi on piisavalt häiritud. Kui sa oled õnnetu, siis suure tõenäosusega seepärast, et miski ei ole sinu kontrolli all. Me ei kontrolli alati seda, mis meiega juhtub, küll aga seda, kuidas juhtunut tõlgendame. Paljud inimesed ei ole nõus valu tundma, vaid püüavad kohe head tunnet tagasi saada. Näiteks minna uude suhtesse, mõistmata, miks esimene suhe ei toiminud. Valu äratundmine tekitab lõpuks võime mõista ilma emotsioonideta, mis ja miks juhtus. See on väga oluline, et oskaksime lahti mõtestada, miks miski elus toimub. Alati on nii, et valguses on pimedust ja pimeduses valgust. Iga halb kogemus meie elus on aidanud meil kuidagi kasvada –tugevamaks, tähelepanelikumaks, armastavamaks. Vahel lähme lahku siis, kui me ei oska toime tulla pingega, mis kahe inimese vahel tekib. Mõnikord võiksime teha seda pigem varem kui hiljem. Siis tasuks oma energia suunata uue loomisele, mitte vanaga võitlemisele. Ära tunne piinlikkust, et sa kedagi armastasid ega selle ees, et ütlesid selle välja või seda näitasid. Armastada on hea. Armastus on aus. Elus on liiga palju valet. Armastus ei ole kunagi vale, isegi kui see on vaid ühepoolne. Me kulutame nii palju aega, et sulguda, et kaitsta end valu eest, aga ainuke asi, mis siin maailmas valu ära võtab, on armastus. Armasta nii, et kogu maailm näeb. Oskus armastada on olulisem, kui oodata, et sind vastu armastatakse. Lihtsalt armasta. Maailmas pole kunagi liiga palju seda, et keegi ütleb „Armastan sind!”. Isegi siis, kui elu on mänginud kätte kaardid, mil teine ei saa sulle samaga vastata, siis seda on alati hea kuulda. Vahel jagab elu uued kaardid.
  Suhete lõppemine Täiuslikku kaaslast võime otsima jäädagi, sest täius saab eksisteerida ainult meis endas. Sellisel juhul otsime oma kaaslasest seda, mida oma sisimas oleme ette kujutanud ning ei luba kaaslasel olla niisugune, nagu ta tegelikult on – tema ise. Armastame siis hoopis oma ootusi. Armastame seda, mis on ilus meie meeles, aga mitte südames. Teatud inimesed ei sobi kokku ja nii ongi või kasvatakse teineteisest lahku. Näiteks siis, kui valunivoo ületab rahunivoo või kui üks partneritest hakkab jõuliselt enese vaimse arenguga tegelema ja teine mitte. Kui lepime millegagi, mis pole meile hea, siis tuleb endale küsimusi esitada. Tasub küsida, mis toimub minu eneseväärtustamisega? Kas usun, et ma pole paremat väärt? Miks ma nii arvan? Muutuse kutsub esile see, kes on rohkem rahulolematu. Muutus toimub siis, kui keegi on piisavalt häiritud. Kui sa oled õnnetu, siis suure tõenäosusega seepärast, et miski ei ole sinu kontrolli all. Me ei kontrolli al

Artikli nägemiseks logi sisse

6.12 Suhte lõpetamine

Suhte lõpetamine Öeldakse, et süda ei murdu võrdselt. Enamjaolt on suhtes üks pool, kes on kindlam oma otsuses lahku minna ja teine pool, kes kahtleb. Armastuse kadumine suhtes on valus kogemus, see on lein. Pole vahet, kas kaotame suhte või see inimene sureb, meie elus ta sellisel kujul enam ei eksisteeri. Seetõttu toob igasugune suhte lõppemine kaasa leinaga tegelemise. Leinal on oma protsessid, mida ei saa kahjuks kiirendada. Sul on vaja aega ja armastust, et haav paraneda saaks. Kui sa lased kellestki lahti, siis annad sa sellele inimesele võimaluse valida sinu juurde ise tagasi tulla. Lahtilaskmine on aktsepteerimine, et on, mis on. Kui ma aktsepteerin, et see suhe või olukord on selline, nagu ta on, siis ma lasen selle suhte ja olukorra lahti. Me ei tea kunagi, mis muutub ja millises suunas. Me ei tea ka seda, kas see jääb viimaseks korraks. Lahtilaskmine tähendab tundmatusse kukkumist. Lahtilaskmine palub sul usaldada ja õpetab, et 60 protsenti elus pole meie teha, 40 protsenti aga küll. Kui midagi lõppeb, siis tuleb võtta paus, et mõtestada, mis juhtus, kuidas see sulle kasulik oli ja mis on vaja ära õppida, et see, mis kasulik ei olnud, enam ei korduks. Iga suhe tuleb lõpetada armastuse, kaastunde ja teiste heade tunnetega ning teineteisest lugu pidades. Ei ole vaja, et armastusel ja austusel tuginev suhe lõpeks valusate tunnete, alusetute süüdistuste, valede ja vihaga. Suhet, mis ei tundu enam õige ja meile sobiv, on võimalik lõpetada rahulikult ja teineteist arvestaval moel. Kuidas lõpetada suhet armastaval ja hoolival viisil:Ole aus, räägi kõigest, mis on tõsi, austaval ja õrnal viisil. Teadvusta ja ole tänulik selle eest, mida su partner on sinu ellu toonud ja sulle selle suhte ajal õpetanud ning kui palju aega sulle kinkinud. Ära kunagi süüdista oma partnerit asjades, mis teie suhtes ei toiminud. Vastutus on alati mõlemapoolne, keskendu positiivsetele asjadele ning võta kõike negatiivset kui õppetundi. Leppige kokku, kuidas te edaspidi suhtlema hakkate arvestades, mida teisel on vaja, et eluga edasi liikuda. Soovige teineteisele head ja olge tänulikud koos oldud aja eest.
Suhte lõpetamine Öeldakse, et süda ei murdu võrdselt. Enamjaolt on suhtes üks pool, kes on kindlam oma otsuses lahku minna ja teine pool, kes kahtleb. Armastuse kadumine suhtes on valus kogemus, see on lein. Pole vahet, kas kaotame suhte või see inimene sureb, meie elus ta sellisel kujul enam ei eksisteeri. Seetõttu toob igasugune suhte lõppemine kaasa leinaga tegelemise. Leinal on oma protsessid, mida ei saa kahjuks kiirendada. Sul on vaja aega ja armastust, et haav paraneda saaks. Kui sa lased kellestki lahti, siis annad sa sellele inimesele võimaluse valida sinu juurde ise tagasi tulla. Lahtilaskmine on aktsepteerimine, et on, mis on. Kui ma aktsepteerin, et see suhe või olukord on selline, nagu ta on, siis ma lasen selle suhte ja olukorra lahti. Me ei tea kunagi, mis muutub ja millises suunas. Me ei tea ka seda, kas see jääb viimaseks korraks. Lahtilaskmine tähendab tundmatusse kukkumist. Lahtilaskmine palub sul usaldada ja õpetab, et 60 protsenti elus pole meie teha,

Artikli nägemiseks logi sisse

6.13 Vastuvõetamatu suhe ja väärkohtlemine

 

Vastuvõetamatu suhe ja väärkohtlemine

Selleks, et lõpetada solvav ja vägivaldne käitumine, peame leidma endas jõu öelda „ei”. Peame leidma julguse, mis paneb meid kehtestama oma piire. Inimeseks olemine tähendabki kahtlemist ja tingimustega armastamist. Sa ei saa inimesena tingimusteta oma kaaslast armastada, sest siis võib ta sind lüüa, petta, mõnitada ning sina keerad vaid teise põse. Miks sa peaksid seda tegema? Sa ju tahad olla armastatud nii, et inimene, kellega koos oled, teab, kust sinu piir läheb. Et sulle ei saa öelda koledaid või lugupidamatuid asju ning et sinu kallal vägivalla kasutamine on absoluutse kindlusega mõeldamatu.

Põhjusi, miks me ei julge „ei” öelda, on palju: süütunne, häbi, hirm kedagi kaotada või suhteid rikkuda jne. Kui ütleme millelegi „ei”, siis miski lõppeb. Äraütlemine annab võimaluse jõuda iseendasse ja kuulata, mida keha tahab – magada, puhata, süüa, armastada, hellust, loodusesse minna… Kui oleme suhtes, kus meist ei peeta lugu või meid ei väärtustata, siis peaksime vaatama iseenda suunas. Teine inimene on vaid peegeldus. Miks sa ei pea iseendast lugu? Kuhu on kadunud sinu eneseväärikus? Kuidas saaks neid mõlemaid olulisi omadusi taastada?

Kui mõtleme vägivaldsetele suhetele, siis tulevad silme ette sinikatega silmad ja katkised luud. Mõni suhe muutub vägivaldseks aja jooksul, kuid kõik ei alga nii. Tihti tunduvad need inimesed, kes on vägivaldsed, alguses väga sarmikad, isegi romantilised, hoolivad ja armsad. Väärkohtlejad tekitavad sinus tunde, et oled eriline, et armastus tekkis esimesest silmapilgust. Sa ei pruugi märgatagi, mil ta sind kontrollima või kritiseerima on hakanud.

Igasugune väärkohtlemine mõjutab meie enesehinnangut ja -väärtust. See ongi tavaliselt väärkohtlemise eesmärk – muuta oma ohver abituks ja võtta temalt lootus. Enamjaolt muutub ohvritel enesehinnang nii madalaks, et nad usuvad end olevat ise selles vägivallas süüdi. Nendes olukordades on väga oluline mäletada, et see ei ole sinu süü. Kõik väärivad turvalisust ja austust. Me väärime armastust, mitte kontrolli.

Väärkohtlemise peamisi võtteid on kontroll teise inimese üle kas hirmutamise, väljapressimise, häbistamise või vahendite (raha, narkootikumid) kaudu. Kontrolli võib omada ka armastuse kaudu või selle läbi, et pidevalt ähvardatakse armastuse kaotamisega. Kindel on see, et suhe, kus üks kaaslastest tunneb pidevalt hirmu, on vägivaldne. Sa ei pea kedagi vihkama, et teda maha jätta. On normaalne tunda kurbust ja süüd ning tunda, et sa teda armastad. See ei muuda aga teist inimest. Hooliv käitumine ja vägivaldne käitumine on mõlemad teadlikud valikud. Küsimus on, kas me armastame ka ennast ja peame endast rohkem lugu kui teisest.

Vägivaldse suhte lõpetamine ei ole sama, mis eluterve suhte lõpetamine. Te ei saa olla sõbrad, sa ei saa teda usaldada ning sa ei saa tema tunnetele mõelda. Vägivaldsus on teatav haiguslikkus ning see ei põhine sinul või ohvril. Vägivaldne inimene peab abi otsima, kuid oma kaaslane ei saa kunagi olla oma partnerile terapeudiks.

Põhjusi, miks vägivaldsetest suhetest ei lahkuta, on mitmeid:

  1. hirm, et vägivald läheb suuremaks;
  2. uskumine, et vägivald on normaalne – nt mõni on kasvanud kodus, kus vägivald oli igapäevane ega teadvustagi, et on olemas suhteid, kus vägivalda ei kasutata;
  3. piinlikkus tunnistada, et oled sellises suhtes ja häbitunne selle ees, mida sõbrad, vanemad, sugulased arvavad;
  4. madal enesehinnang: kui partner veel sellele kaasa aitab ja süüdistab kõiges ohvrit, siis arvab ohver tihti, et tema ongi süüdi;
  5. armastus, usk ja lootus, et teine inimene võib muutuda, nii väga soovitakse seda uskuda ning loodetakse, et lõppeb vägivald mitte suhe;
  6. üksindus – vahel ei pane lähedased tähelegi, millistes suhetes oleme, eriti siis, kui oleme noored: näiteks võivad täiskasvanud vaadata, et see on kõigest kerge armumine ja usuvad, et see läheb üle, aga ohver tunneb, et ta on selles olukorras üksi.

Kindel on, et ei füüsiline ega emotsionaalne vägivald pole normaalne. Kui keegi sind pidevalt kontrollib, mõnitab, keelab sul sõprade ja vanematega suhelda, siis tasub neid märke juba varakult tähele panna. Otsi abi ja toetust. Mitte ainult sõpradelt, vaid ka inimestelt, kes on selle teemaga kokku puutunud: nõustajad, terapeudid, arstid, politsei.

Sa oled väärt turvalist armastust ja austavas suhtes olemist!

error: Alert: Sisu on kaitstud!